Hankearutelu avalikuks

Elektriettevõtjate meelest ei tohi uus seadus reguleerida hankeprotsesse liigse detailsuse ega karmusega ning ülereguleerimisele suunatud muudatused ei ole otstarbekad. Seadusega ei saa nagunii ebaausate ja nn alapakkumiste probleemi likvideerida (nii nagu ei saa seadusega kõrvaldada ka kuritegevust). Hankijatele peab hangete läbiviimisel jääma mõistlik mänguruum ja tark hankija hangib ka täna efektiivselt.

Eesti probleem on meie väikeses ja taandarenevas majandusruumis. Ehitusturu languses elus püsimiseks pakkumisi tehes kompavad ettevõtjad nulli piiri, et üldse mingit tööd saada.

Alapakkumised ja hankijat mitterahuldava tulemusega hankemenetlused on eelkõige põhjustatud sellest, et hankijad seavad pakkumuste hindamiskriteeriumiks üksnes hinna. Ent parima pakkumuse väljaselgitamisel tuleb lisaks rakendada muid majandusliku soodsuse kriteeriume. Me ju ei osta iseendale praktiliselt kunagi ainult kõige odavamat, kui jutt ei käi just knopkadest. Tähtis on hinna ja kvaliteedi suhe, mitte üksnes hind. Kui regulatsioonides muudatusi kavandada, siis esmajoones selliseid, mis suunaksid hankijaid hankemenetluses kvaliteedile märksa suuremat tähtsust omistama.

Hankijad on mugavustsoonis

Hankijad ei taha tunnistada, et hankemenetluses ja hankelepingu täitmisel tekkivad probleemid on paljuski neis endis kinni. Hiljuti sai advokaadibüroo näiteks hankedokumendid, kus hankija kirjeldas projekti, mille juures on vaja vähemalt aasta jooksul kasutada õigusabi. Polnud küll veel teada, millist õigusabi täpselt ja millises mahus. Ega ka seda, kas õigusabi üldse tellitakse. Samas nõuti advokaadibüroolt hankijale oma hinnapakkumise esitamist tunnihinna ja ka kogu tasu suuruse osas.

Kuidas pakkuda hinda teenusele, mille sisu ja maht on määratlemata? Kuidas on niisuguse hanke puhul tagada aus konkurents? Millist tulemust ja kvaliteeti hankija niisugusest hankest ootab? Hankijad peaksid muutuma hangete läbiviimisel professionaalsemaks ja vajadusel kasutama välist abi. Eelkõige selles on täna eduka hanke võti, mitte niivõrd regulatsioonides.

Ehitushangete puhul on palju räägitud ehitustöö kehvast kvaliteedist, sest tegelikkuses ei ehita mitte hanke võitja, vaid vähem või rohkem tundmatud alltöövõtjad, keda peatöövõtja siis omakorda ahistab kokkulepitud tasusid maksmata jättes. Hankijatel on siin hanke alusdokumentides sätestatavate tingimuste kaudu võimalik tagada, et alltöövõtjate nimetamine ja vahetamine saab toimuda vaid hankija kontrolli all.

Kindlasti ei oleks aga otstarbekas alltöövõttu välistada või seaduse tasandil keelata pakkumuses nimetamata alltöövõtjate kasutamist või seda liigselt reguleerida. Pigem tuleb tõhustada omanikujärelevalvet ja olla hankelepingute täitmise kontrollimisel mõistlikult nõudlik ja järjekindel.

Alltöövõtjad võiksid püüda ennast peatöövõtja "riskide maandamise praktika" vastu kaitsta tasakaalus oleva alltöövõtu lepinguga. Praktikas alltöövõtjad sageli sellist lepingut siiski sõlmitud ei saa, sest nad on sisuliselt võta-või-jäta olukorras. Siinkohal on võimalikeks lahendusteks näiteks hangete osadeks jaotamine n-ö kaastöövõtu korras.

Alapakkumused ja ebaausus hangetel jäävad ajalukku, kui meie majanduskeskkond paraneb - siis pole pakkujatel vaja äraelamiseks võtta "enesetapjalikke" riske, neid pettustega maandades. Samuti peavad hankijad muutuma professionaalsemaks ja lähtuma sellest, et parima ja odavaima vahel puudub võrdusmärk. Diskussioone arengute üle riigihangete maastikul peab aga pidama avalikult, et kabinetivaikusest ei sünniks midagi, millest kasu ei ole või mis pärsiks arengut.