Kuidas peetakse psühhosõda

Mida tehakse faktidega

Teoorias on psühholoogilist kaitset võimalik esmalt üles ehitada avatud,  tasakaalustatud, faktitäpse ja tegelikkust peegeldava, kuid hinnanguid mitte ette andva mudeli järgi, kus iga enda ja vastase tegevust hinnatakse ratsionaalsel, tasakaalukalt ja ühekaupa. Selles mudelis on alati esmalt faktid ja nende põhjal kujundatakse seisukoht, seejuures aktsepteerides ka alternatiivseid seletusi. Selline mudel on eelkõige mõeldud teadlikule ja haritud tarbijale, kes ei oota lihtsustatud lahendusi ilma veenva analüüsita. Selle mudeli miinus on ressursinõudlikkus ja oht, et vastase massiliselt manipuleeritud infot ei jõuta enam vajaliku kiiruse ja tasemega analüüsida (nagu see toimus Malaisia reisilennuki allatulistamise järel) ning sellele otstarbekalt vastata.

Hakates infosõjas ausa ja avatud mudeliga alla jääma, nähakse sageli lahendusena ümberkonstrueeritud (manipuleeritud) kuvandi loomist endast ja vastasest, mis võimaldab oluliselt vähemate ressurssidega initsiatiivi tagasi võtta. Objektiivse meediapildi asendamist moonutatuga põhjendatakse tavaliselt vajadusega vastasele vääriline ja operatiivne vastulöök anda või vastast eksitada, samuti ka argumendiga, et see võib keskmise kodaniku mobiliseerimisel ja motiveerimisel olla tulemuslikum ja pealegi planeeritud ajutisena.

Meie ja nemad

Ümberkonstrueeritud infoväljas on esmatähtis ühtne selge eesmärk, selle saavutamiseks luuakse polariseeritud kuvand vastasest ja endast (mustad jõud valgete vastu), lisatakse hoiakud ja alles kõige viimasena serveeritakse faktid koos „õigete“ hoiakutega ja valikuliselt. Selles protsessis on keskse tähtsusega selge ja kindel liin, initsiatiivi säilitamine (kes esimesena ütleb, seda usutakse) ning kvantitatiivne surve (võimalikult palju üksteist toetavaid sõnumeid).

Kasutatav meetod on tõese info esitamine segamini eksitavaga, et info tarbija tuttavat fakti ära tundes usaldaks ka ülejäänud teavet, ning lugeja patroneerimine (näiteks: „Iga lapski teab, et Putin on hull“) ja vastase sildistamine (näiteks: fašistid, natsid jne). Kvantitatiivse info allikaid reeglina ei viidata ning eri andmete puhul esitatakse endale soodsam variant. Juhul kui mõni fakt osutub tagantjärele võltsinguks, siis vaikitakse see maha. Uute uudiste ja pressiteadete loomisel saab peamiseks kriteeriumiks kooskõla varasematega ja õige ideoloogilisus.  Üks populaarsuse võti on resoluutne ja kasvav vastandumine konkureerivate osapooltega.

Ümberkonstrueeritud meediapilt ei sisalda faktide süvaanalüüsi või teaduslikke meetodeid, sest ta ei oleks nende valguses enam usutav. Domineerima hakkavad iselegitimeeruvad ekspertarvamused, mida annavad enesekindlad valitsusametnikud või habetunud arvamusliidrid, keda on kaunistatud mõne kõlava tiitliga. Aina rohkem saavad tuult tiibadesse propagandaosakondade esseistid, samas kui faktitäpsete andmete esindajad pressitakse meediast eemale kui skeptikud ja negatiivsuse külvajad. Kahtlejaid hakatakse õige pea ka vaenlastega samastama („Kui sa pole meiega siis oled meie vastu“), samuti peetakse eriarvamust üheks küsimuses ebalojaalsuse märgiks ka teistes. Poliitiline eliit, kes psühholoogilise sõja esimeses faasis enamasti veel suudab eristada loosungeid ja ümberkonstrueeritud infopilti faktidest, hakkab õige pea viimaste vastu huvi kaotama, sest loosunguid võimaldavad hoopis edukamalt populaarust saavutada. 

Faktidest aina kaugemale