Kasumlikkuse kasvu retsept

Ardo Hansson on minu jaoks üks majandusiidolitest. Jälgin ta esinemisi, mõtlen, kuidas tema väljaöeldut maisesse ellu sobitada ja enese huvides ära kasutada. Analüütikutele võib üldiselt ette heita liigset akadeemilisust. Nii rääkisid nad alates 1992. aasta rahareformist vahetpidamata kuni krooniaja lõpuni, et Eesti kõige suurem majandusprobleem on jooksevkonto puudujääk. Et riiki õnnestub finantseerida ainult tänu välisinvesteeringute sissevoolule, ja kui raha sissevool mingil põhjusel katkeb, toimub kollaps.

Toona vaidlesin talupojast hansapankurina neile innukalt vastu, et asi on hoopis vastupidi – meil pole välisvõlga, seetõttu on päriselus kõigepealt raha (välisinvesteeringud) ja seejärel alles ostud (import). Mitte vastupidi, et algul oli miinus ja seda tuli kuidagi katta, ja milline õnn, et välisinvestor kattis ära.

Mingit kollapsit ei juhtunudki, tagantjärele vaadates läks Eesti riigi 2008. aasta “stressitest” väga edukalt.