Turismimaks? Tänan, ei!

Viimasel ajal on seoses haldusreformiga hakatud järjest valjeneva häälega rääkima turismimaksust kui kohalike omavalitsuste tulubaasi suurendamise parimast võimalusest. Kuna kohalikel omavalitsustel teatavasti puuduvad muud head võimalused niiöelda omaalgatuslikult eelarve tulubaasi kasvatada, siis on tegemist loomulikult atraktiivse teemaga ning ega nn häid näiteidki ole vaja otsida ülemäära kaugelt. Kindlasti on enamik lugejaid Läti kuurortlinna Jurmalasse sisse sõites turismimaksuga vahetult kokku puutunud, kuigi selline linna sissesõidu põhine maks on pigem erandlik. Enim levinud praktikas lisatakse turismimaks ööbimiskoha hinnale ning sellisel kujul tehakse seda paljudes maailma paikades.

Mis puudutab Eestit, siis julgeks küll kärpida nii riigi kui ka kohalike omavalitsejate innukust turismimaksu kehtestamisel. Või õigem oleks öelda: sisuliselt on seda järgmise aasta algusest kehtima hakkava majutusasutuste käibemaksu tõusuga juba tehtud. Otsus hakkab selgelt kärpima kogu turismisektori konkurentsivõimet, seejuures ei tule sektorisse endasse lisaks korjatavast rahast praktiliselt midagi tagasi.

Turismimaksu Eestis välistab ka fakt, et Eestis pigem ei ole selliseid erilisi ja populaarseid turismisihtkohti, mis võimaldaksid nende külastamise eest küsida rahuliku südamega eraldi nn piletiraha. Selle asemel tuleb igal sihtkohal ja turismiettevõtjal kõvasti ponnistada, et turisti just enda õuele meelitada. Turisti käest korjatav andam ei tee seda ülesannet kindlasti lihtsamaks.