Kui heaga ei saa, siis saab kvoodiga

Siinkohal oleks mõistlik seada riiklik siht ning sõnastada nii avalikule kui erasektorile motiveerivad eesmärgid, mille nimel töötada.

Sookvoodid võtmeametitele ühiskonnas – vähemalt 33% naisi ärisid ja riiki juhtima

Praegu on riigijuhtimine statistikat vaadates jätkuvalt väga mehine ala. Näiteks võiks võtta üle meie silmis heaoluriigi Norra kvoodisüsteemi, mis nõuab 40protsendilist ühe soo osakaalu ettevõtete juhtkonnas. Samasugune nõue esindatuse jaoks võiks olla ka riigikogus. Nõude täitmiseks on mitmeid mehhanisme – alustades nn triibulistest nimekirjadest valimistel, kui ka aktiivsest pingutusest, et konkurssidel osaleksid naised – heaks vastunäiteks on parasjagu käivad mees-olümpiakomitee juhi valimised.

Meedias naised pildile

Lõpetada 100% meestest koosnevad arvamusküljed ja jutusaated. Kui vaadata alternatiivseid arvamusplatse näiteks arvamusfestival, siis on naised arvamas küll. Kohe, kui liigume suurte päevalehtedeni ning näiteks riigitelevisiooni vestlussaadete juurde, siis on naised kuskile kadunud. Vähemalt riiklikult ei tohiks olla üle mõistuse leida arutelusaadetesse ja poliitilistesse debattidesse vähemalt 1-2 naist, arvamusplatsidele samuti vähemalt kolmandiku. Siinkohal on palju tööd teha arvamustoimetajatel, aga ka ajakirjanike sisulisel tööl on märkimisväärne roll – Eesti vajaks oma #askhermore kampaaniat, mis julgustaks ajakirjanikke naistelt küsima rohkemate asjade kui riiete, laste ja pere-kodu tasakaalu kohta. Kahe asjaliku mehe kohta võiks ju ühe asjaliku naise ka leida?

Konkreetsed sammud palgalõhe vastu võitlemiseks – aus info ettevõtetelt, mille põhjal muutusi teha

Eestis eitavad paljud, et palgalõhe on tõeline probleem, see tulenevat kehvast arvutusmetoodikast – see on huvitav argument, sest sarnase arvutusloogikaga on teiste riikide palgalõhe statistiline erinevus teistsugune. Üks lihtsamaid viise erialati palkade korrastamiseks oleks avaliku palgasüsteemi loomine. Isegi kui see pole ettevõtte kaupa avaldatud, siis vähemalt maksuametil on kogu info olemas palkade kohta – miks seda mitte avaldada? Näiteks Suurbritannias rakendub seadus, mis kohustab suurettevõtteid avaldama naiste-meeste palgainfot võrdluses, et töötajatel oleks võimalik võrdsemalt palgaläbirääkimisi pidada – meie digiriigis peaks olema võimalik Excelitest info nädalatega kokku koguda ja avaldada. 

Muutused ühiskonnas ei toimu iseenesest, need tuleb käivitada. Kui näeme, et meie kõrval asuvad riigid, mida peame endale eeskujuks tegutsevad aktiivselt nii palgalõhe vähendamise kui ka võrdõiguslikkuse parandamise nimel, siis miks ootame meie muutust ilma pingutamata? Kui suudame tekitada vähe võrdsema osakaalu meeste-naiste vahel nii poliitikas kui ka majanduses on lootust pikas perspektiivis ka Eesti riigi jätkusuutlikkuseks.

Praegu oleme riik, kus negatiivset rändesaldot toetavad lahkuvad noored naised, sest mujal on parem ja neid väärtustatakse rohkem.