Maksusüsteem lapiku maa ajastust

Kontsernid oskavad küll 

Multinatsionaalsele kontsernile ei valmista mingit raskust teha oma Eesti firmale tütarfirma mõnes teises maailma riigis, kanda raha selle tütarfirma omakapitaliks (s.o investeerida) ning kanda sealt raha edasi laenu vormis just sinna, kuhu soovitakse. Kui valitsusele teeb muret kasumite just nimelt Eestist maksuvabalt välja viimine, siis laenude maksustamisega seda eesmärki ei saavutata, küll aga halvendataks oluliselt ettevõtluskliimat riigi sees.

Kui Reformierakonna eestvedamisel aastal 2000 sisse viidud maksusüsteemi põhialuseid mitte muuta, siis tuleb lihtsalt aktsepteerida, et kapitali juurdekasvult (ehk kasumilt) tulumaksu maksmine on Eestis vabatahtlik tegevus. Kes maksab seda maksu sellepärast, et dividend on võrreldes palgaga palju odavam (st palju madalamalt maksustatud) viis raha isiklikku tarbimisse saada, kes maksab mõnikord PR-eesmärkidel, kes mõnel muul põhjusel, aga kui me vaatame ikkagi suuremaid kapitali juurdekasve (ja enamus nn suurkapitalist pärineb ju välismaalt), siis on ettevõtte tulumaksu maksmine sisuliselt vabatahtlik tegevus.

Kuulus kaasaegne Prantsuse majandusteadlane Thomas Piketty tõi oma teoses "Kapital 21. sajandil" ühe peamise teesina välja, et pikaajaliselt on kapitali kasvumäär alati suurem kui majanduse üldine kasvumäär. Tulemuseks on rikkuse kontsentreerumine, mis põhjustab ühiskonnas sotsiaalset ja majanduslikku ebastabiilsust.

Kui Eestis on kapitali kasvule loodud kasvuhoonetingimused maksu sisulise puudumise tõttu, siis on loodud tingimused ka jõukuse kontsentreerumiseks kiirendatud korras. Kuna suur osa kapitalist kuulub välismaalastele, siis toimub see kontsentreerumine kuskile mujale, pigem sinna, kuhu eestlased lähevad tasuvamat tööd otsima. Kui see on poliitiline soov ja tahtmine, siis võtame teadmiseks ja elame nende reeglite järgi.

Pääsu pole

Ainus mõistlik võimalus ettevõtete kasumitelt osa ka riigikassasse saada on klassikalise tulumaksusüsteemi taastamine. Varem või hiljem tuleb see ära teha, see on kindel. Tehniliselt ei ole ülesanne muidugi kerge eelkõige üleminekusätete keerukuse tõttu ning vajab lisaks poliitilisele otsusele ka spetsialistide kaasamist juba varases planeerimise staadiumis. Kuidas tagada, et siiani tekkinud ja mittemaksustatud miljardid kasumit ei jääkski maksustamata? Kuidas tagada, et ei mindaks vastuollu eurodirektiividega? Kuidas tagada, et maksusüsteem oleks ikkagi "sõbralik" ettevõtjatele, nii kohalikele kui välisinvestoritele, et neil säiliks soov Eesti turul jätkuvalt tegutseda ja siin laieneda?

Jüri Mõis ütles hiljuti ühes telesaates, et tähtis ei ole mitte niivõrd see, et sa teed alati kõiki asju õigesti, vaid et sa liigud põhimõtteliselt õiges suunas. Selle väitega võib osaliselt nõustuda, kuid siin peituvad ka olulised riskid. Kui sa teed põhimõtteliselt õigeid asju, aga tehniliselt korduvalt ja korduvalt täiesti valesti, siis diskrediteerib niisugune tegevus ka eesmärgi, mille poole püüeldakse. Palgaskaala alumise osa sissetulekuid oleks vaja tõsta – teeme selleks astmelise tulumaksu. Ei, teeme hoopis astmelise maksuvaba miinimumi, millega tehakse ümberjagamine sissetulekute alumise ja keskmise osa vahel, jättes ülemise skaala sisuliselt puutumata. Teeme nn panditulumaksu, ei tee panditulumaksu. Teeme ikka, aga natuke teistmoodi. Teeme automaksu firmadele, aga nimetame selle erisoodustusmaksuks, mida ei saa vältida ka erisoodustuse hinna kinnimaksmise teel. Tõstame maksuvaba miinimumi – väga hea, aga katteallika otsimise jätame Excelile lahendamiseks.

Me elame praegu 21. sajandil ning maailm ei ole lapik. Kui seda meeles pidada, siis tulevad ka mõistlikumad lahendused ühiskondliku elukorralduse maksudega reguleerimisel.