Peatame pealiskaudsuse pealetungi

Millise riigi me jätame oma lastele ning kuidas neid kasvatame? Eesti esimese vabadusperioodi ajal valdavalt taludes sirgunud noored omandasid eluks vajalikud tööoskused varakult vanematega üheskoos toimetades. Vanematel oli nende jaoks aega. Tänapäeval on kõigil kogu aeg hirmus kiire, ning see takistab noortel tööharjumuse teket. Pealiskaudsus ei jäta oma areaali laiendamise võimalust kasutamata.

Vestlesin hiljuti “Noored kooli” programmis osalenud kolleegiga ning pidin tunnistama, et meie haridussüsteem on kohati ikka päris pööraseks muutunud. Lapsed ei oska enam oma käega kirjutada ja joonistada, sest seda tehakse arvuti abil internetis. Eesti keele lugemisülesannete puhul arutatakse tõsimeeli plaani õigekeelsuse hindamisest loobuda. Seda olukorras, kus juba tänaste tudengite kirjaoskus on drastiliselt halvenenud. Haritud inimese eesmärk peaks olema elus ikka igal ajal õigesti kirjutada.

Tutvustame end maailmas kui edukat e-riiki, aga gümnaasiumi matemaatika lõpueksami loeme sooritatuks, kui tavaprogrammiga võrreldes niigi lihtsama rehkendamise kursuse valinud abiturient saavutab ühe punkti sajast võimalikust. O tempora, o mores!

Huvitav küll, miks meil piisavalt vajalikke insenere ei ole? Kehalise kasvatuse asemele on trügimas liikumisõpetus, kus klassiruumis räägitakse jooksmise kasulikkusest ning õpilaste palvel kaalutakse õppekavasse pallimängude kõrvale e-spordi lülitamist. Seda olukorras, kus noorte ülekaalulisus on üha suurem probleem.

Tuleb õppida enda eest seisma

Usun, et enamus täiskasvanutest nõustub väitega, et kõige enam andsid neile teadmisi ning püsivust ellu kaasa pedagoogid, kes kooli ajal olid karmid, nõudlikud ja kohati isegi vastikud. Tänasel päeval oleks sellised õpetajad ahistamise pärast juba ammu kohtusse kaevatud. Elu on aga karm, täis konkurentsi ning nõuab enese eest seismise oskust.

Kaasaegse kasvatuse suurim puudus on pealiskaudsus, mis soodustab õpitud abituse teket. Lapsed ei tohi enam ise matka ajal metsas putrugi keeta, mis peaks kuuluma elementaarsete ellujäämisoskuste hulka. Selle asemel tellitakse kohale väliköök koos kokatädiga. Aga kui me anname midagi ära, muutume ise nõrgemaks ja rumalamaks. Varem olid meil õpipoisid, sellid ja meistrid. Meistriks saamine nõudis verd, higi ja pisaraid. Täna nõuavad aga noored tööle tulles kohe meistri palka. Me oleme nad ise sellisteks kasvatanud ning see hakkab õõnestama Eesti konkurentsivõimet laias maailmas.

Eesti elu jälgides hakkas mind kummitama Valdur Mikita tsitaat: “Seal, kus peaks võrsuma riigi ja rahva dialoog, lömitab lihtlabane propaganda. Igal pool on näha PR-firmade inetuid pardijälgi!”