Emaks olemine võiks olla karjäärivalik

Rahvaarvu vähenemise jälgimiseks tuleb veidi arvutada. Praegu on sündimuskordaja Eestis umbes 1,6 – naine sünnitab kekmiselt 1,6 last. Et loodus suudab kuidagimoodi niimoodi korraldada, et poisse ja tüdrukuid sünnib peaaegu võrdselt, siis ühe naise kohta sünnib 0,8 tütart.

Kui nüüd esimeses põlvkonnas on 1000 naist, siis neile sünnib 800 tütart. Nemad omakorda sünnitavad, nüüd juba kolmandasse põlvkonda, 640 tütart. Ja siit edasi sama sündivuskordajaga minnes jõuame 512 naise suuruse põlvkonnani.

Polnud vaja enamat kui neli põlvkonda, et rahvaarv väheneks poole võrra. See ongi seesama demograafiline vetsupott, millest Rein Taagepera kirjutas. Jooksvas statistikas ei paista sellised trendid alati silma. Sünnitusiga võib olla varasem või hilisem. Sisse- ja väljaränne mõjutab. Ning eriti viimasel ajal on rahvastikukadu aidanud peita keskmise eluea kasv.

Kuidas siis edasi? Mõned kinnisilmsed optimistid on üles kutsunud kestlikule kahanemisele. Praktiliselt keegi pole siiski täpsemalt kirjeldanud, mida see siis tähendab. Kui töötajate arv riigis kahaneb, kas peaksime siis mõne maakonna lihtsalt maha jätma? Kui näiteks kolida kõik Võru (või siiski Valga?) inimesed näiteks Paidesse ja Jõhvi, saaksime tuntavalt vähendada maanteede ehitamisele ja hooldamisele minevat raha. Aga siiski, kui töötajate arv väheneb 10%, kas siis tuleks ka ERSO orkestrantide arvu samamoodi kümnendiku võrra vähendada. Selliseid plaane saab loomulikult teha, ent "kestlik kahanemine" ei tundu kuigi sümpaatse variandina.

Mis takistab laste saamist?

Taastetasandiks peetakse sündivuskordajat 2,1, ent sinna on veel pikk tee minna. Ka pole meil, hoolimata ülipaljudest arvamustest, piisavalt selget pilti, mis siis aitaks sündivusel tõusta.

Suure üllatusena selgus, et osad sotsiaalteadlased peavad ebaeetiliseks uurida sündivuse seotust sissetulekuga. Vähemalt selles mõttes pole küll tegemist teadlastega, et neid ei huvita tegelikkus ja selle seletamine. Pigem siis kuuluvad nad kõrgeltharitud propagandistide hulka. Täna me siiski teame, et osadel peredel on ka sissetulekute nappus olnud takistuseks laste saamisel. 

Loomulikult on veel pikk rida takistusi, miks unistus lastest ei täitu. Üks keerulisemaid valdkondi tundub olevat töötamise ja pereelu ühitamine. Lasteaiad ja paindlik tööaeg küll leevendavad olukorda, aga kas ka piisavalt? Ja kas üldse on võimalik paljulapselise pere emal kuigivõrd sisuliselt end tööle pühendada? Kõlab küll konservatiivselt, aga ka naiste tööl "käimine" on suhteliselt noor, tööstusrevolutsiooniga sündinud nähtus.