Maksuerandid on saatanast

Ütleksin, et erandid on saatanast. Saatan on salakaval. Ja mis on igasuguste erandite põhihäda? Et ta loob pretsedenti, mis sünnitab järgmisi erandeid. Ta justkui lahendab üksikprobleemi, aga tekitab alati mingisuguse uue, loob ebaõiglust, loob ootusi. Ja sellega murendatakse maksusüsteemi pikka aega, kui mõni selline erand järjekordselt läbi läheb.

Lehitsedes erakondade maksulubadusi, on üks populaarsemaid see, et inimeste tervisearendamist või siis ka otse sporditegevust lubavad kõik jälle maksueranditega soodustada. Kindlasti ei ole spordile juurdepääs tegelikult maksude taga, see võib olla rajatiste taga. Seda probleemi tegelikult lahendatakse – ja juba on lahendatud, juba on seaduses kirjas – vales suunas. Aga vähe sellest, et siin on tervisega vähe ühist, minu tänane seisund kinnitab, et on äärmiselt rumal lubada maksumaksjal või eelarve real kinni maksta mingisuguseid maratone, väites, et see parandab tervist. Ei, see tekitab pigem uusi tervisekahjustusi. Programmid hiilgavad lubadustega seda ühte erandit laiendada. Miks siis ainult maratonipilet, siis peaksid kultuuripiletid ka maksusoodustuse saama. Ja muidugi, kui kultuuripiletid saavad, siis võiks üldse igasugune enesearendamine saada maksusoodustuse. Igasugused hobid ja meelelahutus oleks justkui riigi ja teiste maksumaksjate asi.