Rohkem koostööõpet põhikoolidesse

Eestis napib koostöövaimu. Meie ettevõtted reeglina pigem konkureerivad pankrotini, kui lepivad kokku mõnes koostöövormis (vastupidised näited on erandlikud). Suure hooga käima lükatud Eesti Koostöökogu nokitseb täna nišiteemadega. Lõppenud valimiskampaanias nägime, kuidas kolm keskkonnateemadele keskendunud sarnaste programmidega erakonda (Rohelised, Elurikkuse Erakond, Vabaerakond) jäid kõik omavahelise koostöövõimetuse tõttu parlamendi ukse taha.

Koostööst ja selle arendamise vajalikkusest räägitakse pidevalt. Ohtralt toimub erinevas formaadis meeskonnatöö treeninguid, enamik organisatsioonikultuuri käsiraamatuid pühendab sellele mitmeid peatükke ning aeg-ajalt realiseeruvad ka vastavad praktilised initsiatiivid (klastrid, koostöövõrgustikud, kodanikuühiskonna initsiatiivid jmt). Samas aga lähevad paljud ettevõtmised lörri, sest omanikud või juhid ei suuda teha koostööd ei oma organisatsioonis ega ka võimalike partneritega väljastpoolt. Meediast võib pidevalt lugeda ettevõtjate vahel lahvatanud äritülidest, ametkondades vinduvatest intriigidest, hoogsalt alustanud kodanikuühenduste lõhenemistest või koostöövõimetute üksikkandidaatide ponnistustest parlamendivalimistel. Kokkuvõttes kõnelevad need lood üht – et muidu toredatel ja võimekatel inimestel ei jätkunud koostöötahet või -oskusi.

Arvan, et koostöö, nagu iga muugi sotsiaalse kapitali osis, vajab teadlikku arendamist. Eesti oleks edukam riik, kui meie koolides õpetatavaid aineid läbiks pidev koostöötehnikate harjutamine ning arendamine.