Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine
Peeter Koppel: roosteussiga kuuri all vanaduspõlve ei kindlusta
Kuigi klassikaliste autode hinnad on ajas märkimisväärselt tõusnud, ei maksa luua illusioone, et iga vana neljarattaline ilmtingimata viisakaks investeeringuks osutub, kirjutab autosõber, SEB privaatpanganduse strateeg Peeter Koppel.
Alates 9. märtsist 2009 on maailm mõningate tagasilöökidega näinud märkimisväärset varahindade inflatsiooni. Aktsiatest ja kinnisvarast ei maksa rääkidagi – seda teavad kõik niigi. Samas on peamiselt ülespoole liikunud ka enamiku investeerinuna käsitlevate n-ö alternatiivsete varade hinnad – kollektsioneerimisväärtusega käekelladest kuni isegi selleni, mida võib pidada likviidseks suisa otseses mõttes. Ka klassikalised autod ei ole sellest trendist puutumata jäänud.
Olles kümme aastat olnud tegevjuht ja vestelnud enam kui 400 teise tegevjuhiga, olen täheldanud ühte mustrit. Eelarves saab esimesena löögi see, millest tegevjuht kõige vähem aru saab. Põhjus on selles, et juhatusel pole andmeid, milline on kindla tegevuse otsene mõju nende ärile - ja milles ei olda kindel, seda on loogiline kärpida. Just seetõttu on turunduse rida esimeste seas, kuhu käärid kallale lähevad.