Mikk Vainik: järgmiseks teeme ära kosmosekoristuspäeva!

Kui kujutled end sooja soolaukasse ujuma või talisuplust tegema, valgusmürast puutumatut tähesära nautima, siis ikka tekib tahtmine (läbi raskuste?) tähtede poole püüelda. Selle unistusega on mõned probleemid, mis kõik saab Eesti kasuks pöörata.

Kõige tähtsamana – seal üleval on lisaks tähtedele, Kuule ja unistustele ka hunnik prügi. Hinnanguliselt tiirleb Maa orbiidi lähedal enam kui 11 000 tonni kosmoseprügi. See on umbes 9 Tallinna teletorni massi jagu või terve Narva linnus. Ei tundugi väga palju?

Paraku see mass jaguneb mitmekümneks tuhandeks pisikeseks lendavaks objektiks. Sellest piisab, et lõhkuda meile infovahetust võimaldavaid satelliite, ohustada kosmosemissioone ning põhjustada igal aastal miljardite jagu kahju, mis võiks olla olemata. See prügi ei vähene seal kuidagi, pigem tuleb seda aina juurde.

Anname siis kosmosetööstusele väärilise missiooni – toome järgmise kümnendiga kosmose tagasi planeedi taluvuspiiridesse! Toome alla need väärismetallid ja muu ning rakendame need süvatehnoloogiates, mille toel saame ka elu planeedil keskkonnasõbralikumaks. Kuna orbiidil käiakse ikka missioonidega, mis toimuvad konkreetsel päeval, siis globaalne kosmosekoristuspäev on sobiv jätk meie võimele planeet Maa igas septembrikuus ära koristada.

Seadusest ja arenduskeskusest ainuüksi jääb väheks – raha on vaja. Ka siin saab lüüa mitu kärbest ühe hoobiga. Teatavasti on Eesti riigieelarvest puudu mitusada miljonit eurot. See on muu hulgas juhtunud põhjusel, et oleme Euroopa Liidu sõpradega võrreldes saanud niivõrd palju jõukamaks, et meile ei kohaldu enam kõige väetimatele eraldatavad toetuste määrad.

Ehkki mitte ühtlaselt, väljendub see ka eestlaste pangahoiustel – ligi 10 miljardit eurot seisab jõude ja kaotab inflatsiooni tingimustes väärtust iga päev. Mistõttu võiks mõelda riiklikule võlakirjale või kogukonda jõustava ärimudeli rakendamisele ühiskonnas.

Minu pärast võib leiutada teisigi finantsinstrumente, kui eesmärk on täita värskelt üles kasvanud põlvkonna unistus Eestist kui kosmoseriigist. Ka ajahorisonti hinnates tuleb just põlvkonna võtmes mõelda – sellise projekti risk on kahtlemata kõrge ja ka tasuvusaeg ulatub rohkem kui kümnendini. Pikaajalisest planeerimisest ja pikast plaanist oleme aga ju unistanud …

Algaval aastal on Euroopa kultuuripealinn Tartu, sõnumiga “ellujäämise kunst”.

Muljetavaldavalt ajakohane märksõna kõigile, kel Eesti konkurentsieelised ja tulevase kasvu võimalused südameasjaks on. Veel jõuab programmi lisada sümboolse kosmosevõlakirjade emissiooni tulevase põlvkonna ja kosmosekoristuspäeva hüvanguks. Stardiplatvormiks sobib mõni soe laukajärv Lõuna-Eesti tähtede all.