TTÜ: Äripäeval kallutatud pilt põlevkivitööstuse mõjust

Kalina järv on väga ilus järv, mille kaldal kevadeti tedred kudrutavad. Kalina küla elanikud on teinud järve äärde matkaraja ning puhkepaiga. Järve ümbritsev raba on väga õpetlik näide inimtegevuse mitmepalgelisest mõjust raba elustikule. Kalina järves pole veetase muutunud. Peale kaevanduse veega täitumist muutub raba tõenäoliselt praegusest veelgi veerohkemaks.

Kuivanud jõgede puhul tasub meenutada veel läinud sajandi 1960ndate ja 1970ndate intensiivse maaparanduse mõju maalilistele metsaojadele. Seda teades mõistetaks ka Kohtla jõe kadumise traagikat. Tallinnas tasub üles otsida aga Härjapea jõgi.

Aidu karjäär, samuti Kiviõli tuhamägi on pärandmõjud, millele on antud uus ja tähendusrikas elu - Kiviõli Seikluskeskus ja Aidusse rajatav veespordikeskus on paigad, mida tasuks uudistama tulla igal Eestimaa elanikul ja külalisel. Eestis ollakse tänapäeval eesrindlikud tööstusobjektide taaskasutajad.

Lainelise maastiku põhjustanud kombainkaevandamist ei kasutata Eestis enam 30 aastat. Tänapäevase kamberkaevandamise puhul võivad siiski ka väiksemad langatused tekkida, kuid kaevandamistegevus on range kontrolli all ja võimalus selleks väike. TTÜ mäeinstituudi asjatundjate hinnangul võib kaevanduste mäeeraldisel tekkida hinnanguliselt 30-40 langatust järgmise 200 aasta jooksul.

Kukruse mägi on Eestimaa üks vähestest suitsevatest mägedest. Juba aastakümneid ei sisalda kaevanduste aherainemäed süttimiseks piisavalt palju orgaanikat. Vägagi pärandprobleem, millel tänapäevase põlevkivi kaevandamisega eriti pistmist ei ole. Märkida tasub, et mitu aherainemäge nii Sompas, Kiviõlis, Jõhvis ja Ahtmes on maastikust kadumas, sh killustiku tootmiseks.

Mürgisoo ja tõrvajõed. Nende puhul peaks ka reportaažist aru saama, et tegemist on tõesti pärandprobleemidega. Kaasaegne põlevkivitööstus ei saa keskkonna mürgitamist endale lihtsalt lubada. Kui aga arvestada, et juba aastakümneid ollakse mürgisoost ja tõrvajõest teadlikud, kuid midagi pole ette võetud, siis jääb mulje, et ega see fenool ikka nii mürgine ei olegi.

Riik saab põlevkivitööstusest kümneid miljoneid eurosid aastas, nn keskkonnatasusid. Põhimõtteliselt peaks need rahad kulutatama tööstuse tekitatud keskkonnakahjude korvamiseks. Võib-olla oleks hoopis mõistlikum, kui riik jätaks keskkonnatasud ettevõtetele tingimusel, et ettevõtted kasutavad ise seda raha keskkonnaseisundi parandamiseks. Ehk oleks siis see mürgisoo juba ammu likvideeritud.

Tahame rõhutada, et reportaažis välja öeldud põlevkivi kaevandamise ajaperspektiiv kuni viis aastat pole tõenduspõhine. Vastulausena esitame Tallinna Tehnikaülikooli emeriitprofessori Enno Reinsalu põlevkivi varude kestuse selgituse, mida ta esitles 2012. aastal põlevkivikonverentsil Jõhvis. Tema hinnangul, kui kaevandatakse 20 mln tonni aastas, jätkub aktiivsest põlevkivi varust 35 aastaks ja kui sellele lisada pool passiivsest varust, siis jätkuks 85 aastaks.

Ida-Virumaa ei ole üksnes Eestimaa "must plekk", vaid huvitav ja kauni loodusega paik. Põlevkivitööstus on riigi jaoks oluline majandusharu, millel, nagu ka igal teisel tööstusel, on omad varjuküljed. Tasub aga tähele panna, et kui varem osati sellest maavarast peamiselt põletamise teel elektrit toota, siis täna kasutatakse seda paremini ehk siis kas väärtusliku põlevkiviõli või peenkeemiatoodete tootmiseks.