Käibemaks - ajast ja arust?

Käibemaksu eripära ei tee võimalikuks mitte ainult maksu maksmata jätta, vaid ka tagastusnõuetega manipuleerides juba eelarvesse laekunud maksu välja petta, kirjutab vandeadvokaat Vahur Kivistik.

Vahur Kivistik

Käibemaks juurutati tänapäevasel kujul enam kui 50 aastat tagasi esmalt Prantsusmaal ja seejärel kogu Euroopa Liidus. Tänaseks on aeg ja ruum, milles tegutsetakse, tohutult muutunud. Suur osa kaupa ei sõida enam rööbastel, laeva või veoautoga piiripunkte läbides riigist riiki, vaid vahetab omanikku internetis. Piirideta Euroopas ei ole täna lihtne kindlaks teha, kas sõitsid autod või liikusid vaid dokumendid.

Käibemaksu pluss peaks olema efektiivne ja lihtne süsteem, kus sisendmaksu on võimalik müügist maha arvata ning toimides nii kogu tehingute ahelas, peaks ühelt poolt maksustatama tekkinud lisandväärtust ja teisalt välditama maksu kumuleerumist ning topeltmaksustamist. Süsteem paneb igale järgmisele käibemaksukohuslasest müüjale sujuvalt kohustuse ostjalt maks riigile kokku korjata ja nii on käibemaksust saanud süsteem, mida administreerivad korraga nii maksuamet kui tehingute ahelas osalevad eraõiguslikud juriidilistest isikutest maksumaksjad. Selles, et sina pead kokku korjama minu maksu ja riik tagastama enammaksu, seisnebki käibemaksu võlu ja viletsus.

Käibemaks on ideaalilähedane juhul, kui kogu ahel toimib, kõik on maksevõimelised ning ausad. Kui aga maksustamise ahelast keegi osutub maksejõuetuks, jätab tahtlikult maksu maksmata või osutub petiseks, käivitub riiklik nõiajaht kogu ahela ulatuses.

Tänaseks oleme jõudnud olukorda, kus riiklik administraator heidab (kõigile?) maksumaksjatele ette kaabaklikkust ning paljud maksumaksjad riigile omakorda pahatahtlikkust. Nii ELi kui ka Eesti kohtupraktika on orienteeeritud justiitsmudelile, kus juhul, kui keegi maksjate ahelast välja kukub, ei asuta maksu sisse nõudma mitte süüdlaselt, vaid ahela maksevõimelisemalt lülilt. Maksuasjades ei kehti süütuse presumptsiooni. Tõendamiskoormus on maksumaksjal: tema peab näitama, et pole pätt ja ei aimanud, et eelmine lüli kavatseb maksu maksmata jätta. Nii ELi kui Eesti kohtupraktika kohaselt piisab käibemaksu määramiseks põhjendatud kahtlusest, et sa võisid olla teadlik, et ahelas eelmine ei kavatse maksu maksta. Näiteks piisab pettuse kahtluseks isiklikest sidemest kahe maksumaksja vahel, kahtlane on aga juba isegi see, kui olete äripartneriga ühes koolis käinud - hoidku selle eest, et lausa sugulased.

Probleem on samas tõsine: eri andmetel jääb Eesti riigil saamata 200-300 miljonit eurot käibemaksu aastas. Tegelikult või näiliselt piiriüleste tehingute juurderehkendamisel võib tegelik summa olla veelgi suurem. ELis oli Taxudi andmetel 2011 käibemaksuauk 192 miljardit eurot. Kõrged maksuametnikud tunnistavad juba täiesti avalikult, et ei Eesti ega ELi tasemel pole enam rohtu, mis avitab. Viimast kinnitab rapsimine käibemaksuaugu lappimisel ja aina uute kohustuste ladumine maksumaksjate selga. 1000euroste tehingute täiendava deklareerimise kohustus võeti kiirkorras vastu enne jõulu, ootel on maksutagastuse põhjendamiskohustuseta pikendamine 60 päevale ja automaksu sugemed.

Ilmselt pole nii kaugele jõutud mitte sellepärast, et ametnik oleks paha või kohtunik rumal. Viga on süsteemis, mis ühelt poolt loob kõik kuritarvituste võimalused ja teisalt kohtleb kõiki potentsiaalsete pättidena. Paratamatult tekib küsimus, kas selline süsteem ja suhtumine oma maksumaksjatesse on kooskõlas õigusriigile omaste väärtustega. Kas rahaline kaotus 300 miljonit on plussidega võrreldes palju või vähe ? Kaaludes käibemaksu plusse ja miinuseid jõuame küsimuseni, kas kaasnev hea ületab täna veel halva või on kaalukausid juba üheselt paha poole kaldu.

Kuna käibemaks on ühenduse maks, ei saa Eesti direktiiviga kehtestatud põhimõtteid muuta. Diskuteerida, kas ehk on süsteem oma aja ära elanud, siiski tohib.

Käibemaks - ajast ja arust?

Seotud lood

Hetkel kuum

Hetkel kuum

Podcastid

Enimloetud

Viimased uudised