- OMX Baltic0,04%314,86
- OMX Riga0,16%945,54
- OMX Tallinn0,09%2 146,82
- OMX Vilnius0,13%1 508,5
- S&P 5000,32%7 677,28
- DOW 300,3%53 577,4
- Nasdaq 0,66%26 151,3
- FTSE 100−0,11%10 874,35
- Nikkei 2250,62%66 262,16
- CMC Crypto 2000,00%0,00
- USD/EUR0,00%0,86
- GBP/EUR0,00%1,17
- EUR/RUB0,00%98,11
- OMX Baltic0,04%314,86
- OMX Riga0,16%945,54
- OMX Tallinn0,09%2 146,82
- OMX Vilnius0,13%1 508,5
- S&P 5000,32%7 677,28
- DOW 300,3%53 577,4
- Nasdaq 0,66%26 151,3
- FTSE 100−0,11%10 874,35
- Nikkei 2250,62%66 262,16
- CMC Crypto 2000,00%0,00
- USD/EUR0,00%0,86
- GBP/EUR0,00%1,17
- EUR/RUB0,00%98,11
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine
Läheme välja talente püüdma
Eestil oleks vaja senise piirava, kaitsva, sisemise julgeoleku põhjendusel baseeruva jne rändepoliitika asemele aktiivset ja läbimõeldud rändepoliitikat. Passiivse ootamise asemel peame minema ise laia maalima talente püüdma, paneb ette Tartu Ülikooli majandusprofessor Raul Eamets.
Eesti demograafilisi trende arvestades peame varem või hiljem muude alternatiivide kõrval mõtlema tõsiselt tööjõu sissetoomisele, meeldib see meile või mitte. Ka tööandjate hääl on selles osas muutunud järjest nõudlikumaks ja valjemaks. Ainuüksi IT sektor on välja käinud, et kolme aasta jooksul ollakse valmis tööle võtma 6500 inimest. Tõsi, võrreldes olukorraga paar-kolm aastat tagasi on Eesti rändepoliitika muutunud natuke leebemaks. Kasutades talupojarahvale omast maalähedast analoogiat võib öelda, et kui meil varem oli karjavärav praktiliselt kinni, ainult väike pilu oli, siis täna oleme seda väravat natuke rohkem lahti teinud. Et karja sisse lasta. Aga ainult natuke.
Statistika järgi on umbes 10% sisserännanutest n-ö eristaatusega siia tulnud - kas siis mingid nõunikud, Euroopa sinise kaardi omanikud või tippspetsialistid. Teisisõnu nende kategooriate esindajad, kelle siiatoomise üks tingimus on neile keskmisest kopsakama palga maksmine. Tegemist on kõrgema kvalifikatsiooniga inimestega, keda meil on hädasti vaja. Neid tuli mullu alla 100 inimese.
Probleem on selles, et meil - ehk siis Eesti riigil - on tunne, et kõik hirmsasti tahavad siia tulla. Et meil on mõnus kliima, head palgad, lahke sotsiaalse kindlustatuse süsteem ja lihtne keel. Oleks viimane aeg hakata taipama, et häid inimesi on maailmas vähem, kui on nõudlus nende järele. Käib globaalne jaht talentidele, sest kõik tahavad andekaid inimesi endale. Kasutades taas karjavärava juttu peaksime me mitte lihtsalt selle värava täiesti lahti tegema, vaid minema ja ise need lambukesed väljast karjamaalt kinni püüdma. Kusjuures me konkureerime väga suurte ja tõsiste tegijatega (London, Silcon Valley jne).
Üks võimalus on luua näiteks senise EASi ja Töötukassa (EURES süsteemi) baasil n-ö Eesti välisagentuur, mis tegeleks meie ettevõtete vajadustest lähtudes konkreetse tööjõu aktiivse otsimise ja värbamisega välismaalt. Agentuuril oleks oma kontorite võrgustik meile kultuuriliselt sobivates ja poliitiliselt vastuvõetavates riikides. Kui tundub, et sellise agentuuri loomine mõne üksiku IT firma tarbeks on liiga kulukas, no hakkame siis teatud tasu eest inimesi värbama ka Lätti ja Leetu. Neil on täpselt samad probleemid, mis meil, isegi hullemad. Lisaks ei vaevle tööjõupuuduses täna Eestis ainult IT sektor.
Agentuur võiks ühtlasi tegeleda tudengite värbamisega. Üks väga mõistlik viis Eestisse lojaalset välistööjõudu tekitada on õpiränne. Häda on selles, et täna on sihtturud kaugel ja väga raske on ainult motivatsioonikirjade või Skype´i kaudu välja selekteerida sobivaid tudengikandidaate. Samas oleks välistudengite arvu kiire kasv hädavajalik ka Eesti kõrgharidusturu konnatiigistumise vähendamiseks. Ainult rahvusvahelistumine aitab tõsta meie kõrghariduse kvaliteeti.
Dokumentide kontroll ja kandidaatide sõelumine oleks kordi efektiivsem asukohariigis. Ülikoolid ise paraku ei jõua rahaliselt kvaliteetset välisvõrgustikku välja arendada. Ja kas peaksidki, kui me püüdleme dubleerimise vältimise poole ja oleme vastutusvaldkonnad erinevate kõrgkoolide vahel ära jaganud. Seega aitaks nimetatud agentuuri loomine leida meie ettevõtetele vajalikku tööjõudu ning läbi tudengikandidaatide värbamise tuua siia potentsiaalseid valgekraesid.
Kust aga selle kõige jaoks raha saada? Nagu mainitud, tegelevad juba praegu osaliselt selliste asjadega EAS ning Töötukassa. Tõsi, viimase puhul räägime passiivsest vahendamisest EURES süsteemi raames, mis aitab meie inimestel välismaale tööle minna, lisaks nõustab ja jagab infot. Vaja on paradigma muutust. Me ei peaks mitte vahendama tööjõudu, vaid värbama. Olema aktiivsed, sest kui seda ei tee meie, teevad seda teised riigid, ja paraku kaotame siis ka enda andekad inimesed.
Hea näide on taanlaste work-in-Denmark, mis on kombinatsioon meie Töötukassa ja CV-keskus-tüüpi andmebaasidest. Koostöös ettevõtjatega kaardistatakse nende vajadused ning oma kontaktide ja võrgustike kaudu leitakse vastavad inimesed mis tahes maailmajaost.
See on kallis, arvavad poliitikud. Tõenäoliselt küll, samas on kõik ju prioriteetide küsimus (meenutame kaitsekulutuste tõstmist). Ja miks üldse arvatakse, et Eesti majanduse konkurentsivõime tõstmise lahendused peaksid odavad olema? Peatselt avaneb uus ELi eelarve periood, see on kindlasti üks võimalus, mille kaudu sellist ideed rahastada.
Artikkel ilmub Tallinna Kaubamaja, Danske Banki, EMT, Raidla Lejins & Norcousi, Saku Õlletehase, Tallinna Vee ja Äripäeva arvamuskonkursi Edukas Eesti raames.
Hetkel kuum
Hetkel kuum
Podcastid
Enimloetud
2
Viimased uudised
Tagasi Äripäeva esilehele