Uskuda võib vaid neid, kel oma nahk mängus

See veel ei tähenda, et mitmed tema mõtted mulle meeldida ei võiks.

Talebi silmis väärika arvustaja leidmine tema raamatule ei olegi väga lihtne, sest samasuguse põlgusega suhtub ta ka enamikusse ajakirjanikesse ja akadeemikutesse, erinevatesse nn arvamusliidritesse ja muidugi ka raamatuarvustuste kirjutajatesse. Nii et veel ka seda viimast arvestades ei oleks minul pärast selle teksti ilmumist Talebi ees seistes ilmselt järel enam kübekestki autoriteeti. Eks ma pean sellega leppima.

Nassim Talebi tuntus kirjanikuna sai alguse tema varasematest raamatutest, mis keskendusid inimeste suutmatusele adekvaatselt hinnata erinevate sündmuste tõenäosust. See on Talebi hinnangul eriti ohtlik ja samal ajal tavapärane paljude akadeemiliselt kõrgesti haritud ekspertide puhul, kelle poolt eksliku loogika kasutamine võib ühiskonnale kalliks maksma minna. Nii näiteks kasutavad Talebi arvates pankade riskijuhid sageli vildakaid matemaatilisi mudeleid, mis alahindavad kõige negatiivsemate võimalike sündmuste tõenäosust.

Mind on Talebi raamatud pannud veidi teistmoodi mõtlema, isegi kui tema kirjeldatud probleemidele häid lahendusi sageli ei ole. Ju ei saa me ilma selleta, et keegi täidaks ka neid Talebi silmis põlastusväärseid riigi- või suurfirma juhtide, pankurite, professorite ja ajakirjanike ameteid.

See raamat võiks meid aga suunata ettevaatlikkusele nii neid rolle täites kui ka hinnates teiste arvamusi ja otsuseid, mille tagajärjel sündivat kahju ei pruugita oma rolli tõttu vahetult enda nahal tunda. Nii olen ma keskpankurina ettevaatlik ettevõtjatele konkreetsete soovituste andmisel ja eelistan piirduda majanduse suundumustest ja riskidest enda nägemuse kirjeldamisega.

Me saame keskpangana küll rääkida majanduse üldisest vajadusest investeeringute järele, kuid mitte soovitada konkreetsel ettevõtjal oma investeeringuid suurendada, sest võimalik kahju ekslikuks osutunud otsusest jääb üksnes ettevõtjate kanda. Julgemini saab keskpank anda majanduspoliitilisi soovitusi poliitikutele, kes on samaväärselt oma otsuste tagajärgedest eraldatud, kuid võiksid kasu saada võimalikult täielikust ja sõltumatust infost enne otsuste langetamist.

Erilise skepsisega peaksime suhtuma poliitikakujundajate näiliselt lihtsatesse lahendustesse, mis riigikorralduses või majanduses ilma põhjaliku analüüsita ja muudatustest mõjutatute seisukohti kaalumata midagi kiiresti paremaks teha lubavad. Rõhutab ka Taleb, et esmane kriteerium peab sellises olukorras olema meditsiinist tuntud põhimõte „eelkõige mitte teha kahju“.

Värskemate paralleelidena Eesti majanduspoliitilisest debatist meenuvad siinkohal ideed riigi poolt odavalt laenu võttes Eesti „valmis ehitamisest“, mõtted riikliku panga loomisest ning lihtsad ja jõulised lahendused pensionisüsteemi muutmiseks.

Talebi raamatust on kasu, kui selle tulemusel jääb vähem inimesi uskuma imeliste investeerimisvõimaluste pakkujaid, kes riskivad suurelt üksnes oma klientide ja mitte enda rahaga. Või kui senisest väiksem tähelepanu ja edu saadab poliitikakujundajad ja arvamusliidreid, kelle pakutavad lihtsad kuid pealiskaudsed lahendused võivad osutuda meile lõpuks väga kalliks. Kuigi kasu on sellest juba ka lihtsalt hea meelelahutusliku kuid siiski mõtlemapaneva tekstina neile, kellele Talebi kirjutamise stiil sobib.