Eestiga võrreldes on Vahemere riikidesse kinnisvara soetamise kulu üüratu
Üüritulu ja väärtuse kasv ei pruugi soojal maal soetatud kinnisvaral katta ära ostu-müügi ja väljaüürimisega kaasnevaid kulusid. Võõras riigis tuleb olla valmis ka harjumatuks bürokraatiaks, et sooja maa unistus ei muutuks halvaks unenäoks.
See, et paljudel brittidel, soomlastel või sakslastel on kinnisvara ka muudes riikides, ei üllata kedagi. Need rahvad pole pidanud Vene okupatsiooni all elama, vaid said rahus oma rikkust kasvatada. Nüüdseks on ka eestlased järele jõudnud ja kinnisvara omamine välismaal on üha rohkematele kaasmaalastele jõukohane.
Soojal maal on mõnus käia patareisid laadimas, kuid investeering sinna kui mõnusasse alalisse elupaika vajab põhjamaiselt põhjalikku kaalumist, kirjutab Äripäeva Lõuna-Euroopa kolumnist Lauri Vahemeri.
Kinnisvara kõrge kvaliteet, millega oleme harjunud Eestis, pole sugugi tavaline Dubais, Tais ega Hispaanias. Miinuste kõrval võib aga välismaa korter või villa pakkuda sellist elukvaliteeti, nagu elaks ühe päevaga hoopis poolteist päeva.
2,5 miljonit eurot Hispaania kinnisvaraturule – just selline plaan on mõned aastad tagasi esimese eestlasena ülisuure Amazoni-exiti teinud investor Alvar Räägelil. Selgub, et päikeseranniku kinnisvarast on lummatud teisedki Amazoni äris tegutsenud ettevõtjad.
Vilniuses, Riias ja Tallinnas on viimase kahe aastakümne jooksul kerkinud uued äripiirkonnad ja kümned moodsad büroohooned. Ent kuna nende tehnilised omadused muutuvad üha sarnasemaks, kerkib esile teine küsimus: kas omanäoline arhitektuur võib luua käegakatsutavat majanduslikku väärtust?