Investeerimine muutub iga aastaga aina mugavamaks ja odavamaks. Kuid mõnes valdkonnas püsib pankade ja fondide monopol endiselt, hoides investorite kulud keskmisest kõrgemal. Usun siiski, et see on vaid aja küsimus.
Kasutan isegi kohalike pankade ja pensionifondide teenuseid, kuid tundub järjest kummalisem maksta rohkem piiratud valiku eest.
Foto: Anti Veermaa
Alates sellest aastast on lahendatud erainvestorite vana probleem – võimalus kasutada investeerimiskonto süsteemis ükskõik millise maakleri teenuseid. Teoreetiliselt oli see võimalik ka varem, kuid nõue deklareerida iga üksik tehing muutis selle variandi sisuliselt kasutuskõlbmatuks. Nüüd on asi tõesti lihtne.
Kuid kui rääkida finantskirjaoskuse kasvatamisest, ei asenda midagi isikliku raha kogemust. Siin on riigil võimalus pakkuda vajalikku toetust Eesti lastele, kirjutab Delovõje Vedomosti ajakirjanik Dmitri Fefilov.
16. septembril maksab Eesti riik oma võlakirjainvestoritele esimest korda intressi. Kui investor soovib intressitulu maksustamist edasi lükata, on vaja teada väärtpaberikonto numbrit. Kust see üles leida?
Kas maksta fondijuhile kõrget tasu paari hiireklõpsu eest või võtta ohjad enda kätte? Pensionivalikute muutmise tähtaja eel tegi Äripäev ülevaate pensionifondidest, nende tootlustest ja tasudest.
Ajalooliselt välja kujunenud olukord, kus vähem kui 10% osaluse puhul korjatakse dividendidelt topelt tulumaksu, on ajale jalgu jäänud ning väärib muutmist, kirjutavad advokaadibüroo Sorainen maksueksperdid Kärt Anna Maire Kelder ja Kaido Künnapas.
Eesti inimesed investeerivad järjest teadlikumalt, kuid küpsema investeerimiskultuuri järgmine samm ei ole lihtsalt uute positsioonide lisamine. Mintose tegevjuhi Martins Sulte sõnul peaks investor üha selgemalt küsima, millist tööd iga vara portfellis teeb. Kui kogu portfell sõltub peamiselt varade hinnatõusust, on kõik munad sisuliselt ühes korvis – isegi siis, kui investeeringuid näib esmapilgul olevat mitu.