Automaks, mis püüab näha ja arvestada sõiduki keskkonnamõju võimalikult laialt, teenib rohe-eesmärki paremini. Päris head maksumudelit pole Eestis aga veel üles leitud, kirjutab Äripäev juhtkirjas.
Rahandusministeeriumi poolt välja pakutud kaht automaksu mudelit võib kõige lühemalt kommenteerida nii: võis karta tunduvalt hullemat! Küsitavusi ja täiendavat mõttetööd vajavaid kohti leiab neid põhjalikumalt analüüsides terve pinu, ent üht mudelit saab nimetada lausa progressiivseks ning ministeeriumi lähenemine tervikuna tundub mõistlik.
Fabia eest maksad nagu Taycani eest. Või palju rohkemgi
Rahandusministeerium pole otsustanud, kas automaksu suurus võiks sõltuda lisaks muule sellest, kui koguka neljarattalisega sõidetakse, küll on selge, et vanemate autodega sõitjatele tehakse soodustus ning regionaalseid erisusi ei looda.
Igapäevane taksosõit on aastakümneid olnud kallis lõbu. Enam mitte – linnas elades autot omada on suurem kulu kui kõigi vajalike sõitude jaoks hoopis rendiauto või takso kasutamine, selgub kulude üle arvestust pidavate inimeste põhjalikest andmetest.
Olles kümme aastat olnud tegevjuht ja vestelnud enam kui 400 teise tegevjuhiga, olen täheldanud ühte mustrit. Eelarves saab esimesena löögi see, millest tegevjuht kõige vähem aru saab. Põhjus on selles, et juhatusel pole andmeid, milline on kindla tegevuse otsene mõju nende ärile - ja milles ei olda kindel, seda on loogiline kärpida. Just seetõttu on turunduse rida esimeste seas, kuhu käärid kallale lähevad.