Rene Tammist: gaasiterminal tooks Eestile kasu

Tagajärjeks on ülepakkumine ja järsk gaasihindade langus, iseäranis puudutab see vedeldatud gaasi. Mõlema teguri koosmõju on sedavõrd oluline, et Rahvusvaheline Energiaagentuur hindab järgmise 10 aastase perspektiivis gaasi hinda püsivalt konkurentsivõimeliseks ja pakkumist stabiilseks ning on läinud isegi nii kaugele, et on ristinud käesoleva dekaadi "gaasi kuldseks ajastuks". Oluline on ka tõik, et erinevalt varasemast liiguvad gaasi ja nafta hinnad erinevaid trajektoore mööda. See kajastub ka pikaajalistes lepingutes gaasi tootjate ja tarbijate vahel, sest tänu likviidsele turule põhinevad pikaajalised lepingud edaspidi gaasi börsihindadel mitte nafta hindadel nagu see senini tavaks oli.

Arvud kinnitavad gaasi tähtsuse kasvu energiatootmises. 2010 aasta uutest elektri tootmisvõimsustest Euroopas moodustas gaas 51% ja taastuvenergia 41%. See on esimest korda üle nelja aasta kui taastuvenergia uute võimsuste tabelit ei juhi.

Plaan Balti riikidesse ja Soome üks ühine vedelgaasi terminal rajada on kõike eelnevat võttes hästi ajastatud. Olemas on hulganisti odavat vedeldatud gaasi, investorid kes selle vedelgaasiterminali kaudu meie tarbijani tooksid, Euroopa Komisjoni surve liikuda ühtse turu suunas ja poliitiline tahe kaotada aastaks 2015 isoleeritud energiasaared EL-s, milleks Balti riigid ja Soome täna on. Siiski seisavad ees mõned takistused. Nendest ülesaamine on keeruline, ent Euroopa Komisjoni oskuslik vahetalitus, vahest ka rahaline panus ja ennekõike poliitiline tahe nelja riigi liidritelt võiksid viia projekti edukasse finishisse.

Probleemiks number üks on gaasivõrkude omandus ja tänase monopoli Gazpromi roll turul. Gazpromi tegeliku kontrolli all on kõikide Balti riikide ja Soome gaasivõrgud ja müük. Monopoli huvides pole alternatiivsete pakkujate turuletulek. Vedelgaasi terminali rajamise üheks eelduseks on Soomet ja Balti riike ühendava Baltic Connectori rajamine, mida peaks rahastama põhivõrkude omanikud, ehk siis Gazprom. Samuti oleks vajalik põhivõrkude lahutamine vertikaalsest monopolist võimaldamaks ausat konkurentsi terminali ja torugaasi vahel nii Eestis, Lätis, Leedus kui ka Soomes. Leedus, kus omandisuhte eristamisega on algust tehtud, edenevad asjad väga vaevaliselt Gazpromi ja kaasomaniku E.ON Ruhrgasi protsessimise saatel. Erisuse väljakauplemine maagaasidirektiivis 2009. aastal, mis lubab võrgud monopoli omandusse jätta ja mille eest ma nii meedias kui ka otsekontaktides asjaosalisi hoiatasin, ei hõlbusta just asjade käiku.

Teiseks probleemiks on riikide suutmatus omavahel terminali asukohariigis kokku leppida, sest kes see ikka tahaks loobuda 300-400 miljoni € suurusest investeeringust ja selle opereerimisega kaasnevatest maksutuludest ning ka varustuskindlusest mida terminali olemasolu annab. Otsus on oma olemuselt poliitiline ja tähendab, et kolm riiki neljast peavad alla neelama mõru pilli ja kellegi kasuks loobuma. EL annab rahalist abi ainult ühele terminalile ja kahe terminali rajamine pole ka majanduslikult otstarbekas. Eestil oleksid head eeldused terminali asukohariigiks saamisel, ent Eestile iseloomulikult on meil erinevalt naabritest kaks - Muuga ja Paldiski - konkureerivat projekti ja seega pole kummalgi riigi täit tuge taga nagu seda konkureerivatel projektidel on. See aga seab meid naabritest nõrgemasse positsiooni.

Kolmandaks kitsaskohaks on küsimus, kuidas panna terminal ja ühendus tööle selliselt et see kõigile võrdselt ligipääsetav oleks ja osapooltele tulu tooks. Sellega haakub ka küsimus Läti Incukalnse maagaasihoidla kasutamisest, mis täna samuti Gazpromile kuulub.

Uuel valitsusel on võimalus lõpetada meie sõltuvus maagaasimonopolist, pakkuda tarbijatele taskukohast alternatiivi ja kokkuvõttes vähendada ka energeetika keskkonnamõju, sest gaasist elektri või soojatootmine on keskkonnasõbralikum kivisöe, põlevkivi või õliga võrreldes. Vaja on poliitilist tahet, oskuslikku diplomaatiat, ning meie puhul ka kodumaiste investorite soovi jõud ühendada.