Michal heidab ministrina prokuratuurile varju

Kaalul pole ainult Michali või tema erakonna maine, vaid õigusriigi kuvand. Prokuratuuri näiliselt loid tegevus süstib kahtlust, et meie riigis käivadki asjad nii: ühe erakonna käed keeratakse eksimise korral selja taha ja kui teise partei võimalik eksimus ilmsiks tuleb, pigistatakse silm kinni. Poliitiliselt tugev maik asja juures annab alust kahelda, kas võimude lahususe printsiip kehtib. Kuid Michalit ei häiri, et prokuröridel võib enda ülemuselt tunnistuste nõudmine ebamugav olla. Või et ametist lahkunud ministrit puudutav kriminaalmenetlus kulgeks ehk kiiremini.

Ministri vale valik. Praegu näeb prokuratuur piinlikku vaeva Michali küsitlemise ettevalmistustega, et tipp-poliitikule ja Eesti mainele mitte liiga teha. Pealegi pole erinevate osapoolte tunnistusi võimalik kõrvutada, sest Michali tunnistusi lihtsalt pole. Kui justiitsminister on tõest huvitatud, nagu ta väidab, võiks ta just tõe selgumise huvides tagasi astuda, tagades sellega endale parem platvorm mõne aasta pärast poliitikasse  naasta.

Isegi kui Michal saaks ministrina jätkates õiguse, oleks see närune õigus, mis kütaks uut usukriisi prokuratuuri sõltumatusest. Üks lahendus oleks veel õigusriigi kuvandi päästmiseks. Ehk tahaks rahvas ka „just sellises (usaldus)kriisis elada“, kui valitsus looks asutuse, mis ei kuuluks ministeeriumi valitsemisalasse ja uuriks sõltumatult kõrgete riigiametnike korruptsioonikahtlusi.