Mikser: raha võidakse võtma hakata äia kindalaekast

Et skandaalist räägitakse, on muidugi tõsi. Et erakonnad väldivad tulevikus „ämma öökapi“ skeemi, on samuti tõenäoline. Samas on vaieldamatu fakt, et valimistel suure raha kulutamine tähendab Eesti poliitikas endiselt suuremat võimu juurde pääsemise tõenäosust.  Seega on enam kui tõenäoline, et hämara raha partei kaukasse kühveldamiseks leitakse tulevikus teisi mooduseid ja raha hakatakse võtma näiteks äia auto kindalaekast.  

Olen juba ammu väitnud, et erakondade rahastamise kontrolli alla saamiseks on targem valvata mitte seda toru otsa, kust hämaraid eurosid erakondade arvetele pumbatakse, vaid seda, kust raha kalli poliitkampaania kujul välja voolab. See tähendab, et olukorra kontrolli alla saamiseks ei tuleks tegelda mitte niivõrd üksikute skeemide paljastamise ja kriminaliseerimisega (ehkki ka see võib olla vajalik), vaid vähendada nõudlust. Kui kampaania mahtudele on seadusega seatud piirid, siis kaob erakondade peasekretäridel kiusatus jalutada ringi rahaümbrikest tulvil portfelliga. Ja mis veelgi olulisem, nii väheneb võimalus, et mõni anonüümne ettevõtja, rahapakk hõlma all, erakonna uksele koputab.

Selles osas, mis puudutab erakondade rahastamise korra ülevaatamist, on Silvergate’i tagajärjed kardetavasti pigem kurvad. Asjaolu, et „ümberlükkamata kahtlused“ tõlgendati kahtlustatava kasuks, pärsib kindlasti võimuerakonna valmidust süsteemi põhimõtteliselt muuta.