Aastatega kujunenud muster on viinud selleni, et Eestis suurprojekte ei tehta

Künnap nendib, et Eestis toimuv meenutab väga seda, mis toimus Soomes 10 aastat tagasi: ükski suurprojekt edasi ei liikunud ning olukord ei rahuldanud ei valitsust ega ettevõtjaid. Tollase peaministri Juha Sipilä eestvedamisel otsustati proovida teisiti ning Äänikoski tselluloositehase projekt võeti pilootprojektiks ning viidi umbes aastaga ellu, sh uuringud, load, kohtuvaidlused. Mida siis teistmoodi tehti kui varem? Seaduseid muuta ei olnud vaja. Menetlused viidi läbi paralleelselt, mitte üksteise järel nagu varem – see andis võimaluse tugineda värsketele uuringuandmetele. Üksteisele järgnevate menetluste puhul on tõsine probleem selles, et kogutud andmed aeguvad menetlusprotsessi käigus ning otsuste langetamise kvaliteet kannatab. Pandi paika projekti ajakava ning see kooskõlastati kõigi projekti osapooltega. Kiire, kuid uuringute põhjalikkust samas mitte kompromiteeriv – menetlus on oluline ka selleks, et projekti ümber ei hakataks keerutama müüte ega vandenõuteooriaid.

Soomes ei ole riik projekti eestvedaja, vaid menetlusi muudeti nii, et ettevõtja saaks ise oma projekti lõpuni vedada. Eestis peab riik suurprojekte liiga tähtsaks, et lasta ettevõtjal seda vedada, aga samas ei vii neid ka ise edasi. Soomes algavad protsessid ametnike poolt suhteliselt automaatselt – uuringute alustamine ei ole poliitikute pädevuses. Ametnikud ei hinda poliitilist poolt ega pea vastu võtma poliitiliselt keerulisi otsuseid. See tagab, et poliitikutel on info hulk oluliselt suurem selleks, et otsus teha. Otsust ei tehta kõhutunde pealt, vaid nende andmete baasil, mida ametnikud on kogunud.

Võtmeküsimus on nn NIMBY (not in my backyard ehk mitte minu tagahoovis) küsimuse lahendamine ja siin on väga oluline eestkostja roll ja teavitustöö. Kuna meil on suurprojektid riigi korraldada, siis peab riigiametnik olema ka projekti eestvedaja. Kahjuks liiguvad meil kirjad ühest ametkonnast teise ilma, et otsuseid tehtaks. Tavaline on ka see, et menetlused vaidlustatakse kohtus, kuid ka kohtud ei loo selgust, sest seal hinnatakse, kas menetlus on läbi viidud juriidiliselt korrektselt, kuid ei langetata sisulisi otsuseid. Aastad lähevad ja projektid ringlevad, kuid otsust ega selgust, kas projektile antakse roheline või punane tuli, ei tule isegi 10 aasta jooksul. Tulemus on, et dünaamilises rahvusvahelises suurprojektide ja -investeeringute konkurentsis Eesti ei osale, sõnas Kruus.

Künnapi sõnul ongi NIMBY mentaliteet ühildatuna ebaefektiivsete protsessidega kombinatsioon, mis teeb suurprojektid võimatuks. Eestis on väga levinud arvamus, et uuringute alustamine tähendab lõplikku otsust, et projekt viiakse ellu. See tähendab, et tihti on vastuseis tugev juba uuringute tegemisele. Mis omakoda tähendab, et me ei jõuagi kunagi sinna punkti, kus on vajalik info olemas selleks, et adekvaatselt arutleda ja otsustada.

Künnapi sõnul saaks kehtivate seaduste raames asju oluliselt paremaks teha. Märksõnad on osapoolte koostöö ja ratsionaalsemad ajakavad – ametnik ei pea vastama tähtaja viimasel päeval. Esimese hooga võiks saada tänased seadused efektiivsemalt töötama ning menetlustoimingud võiksid toimida paralleelselt.

Kõigepealt tuleks kokku leppida eesmärgid – milliseid projekte meil Eestis vaja on. Eesmärke saab alati mõõta ja mõõdikud tuleks paika panna, samuti tuleb määrata vastutaja ning anda vastutajale piisav mandaat, mis ei tohi muutuda poliitilistes tõmbetuultes. Seejärel tuleb kogu protsessi vältel hinnata, kas see tagasiside, mis me protsessist saame, viib meid eesmärgile lähemale või kaugemale, andis Kruus nõu.

Saatejuhid, advokaadibüroo Sorainen advokaat Mario Sõrm ja Eesti kontori juhtivpartner Kaupo Lepasepp arutlesid seekordses „Soraineni sageduse“ saates vandeadvokaat Paul Künnapi ja Sunly asutaja ning taastuvenergia investori Martin Kruusiga, miks megaprojekte Eestis küll planeeritakse ja algatatakse, kuid paraku oleme juba aastaid olukorras, kus ükski suur idee teostuseni ei jõua.