Eesti liigub õigusriigi suunas

Üheks põhiliseks Riigikohtu otsuse motiiviks on põhiseaduse §12 garanteeritud võrdne kohtlemine ja õigusloome võrdsus. Lubamatu oleks olukord, mille puhul täpselt sama teo toimepanemise eest mõistetakse isikule erinev karistus ainuüksi põhjusel, et asja menetleti erineval ajal. Nagu me teame, kohtuasjad venivad ja ei ole mingit põhjust rangemalt karistada isikut, kelle asi jõudis varem lahendini. Sellest tulenevalt Riigikohus leidis, et ühel ja samal ajal samasuguse kuriteo toimepannud isikule erineva karistuse sõltuvusse seadmine kohtuotsuse tegemise ajast on ebamõistlik ja võib isegi viia riigi omavoli keelu rikkumisele (põhiseaduse §13). Samas Riigikohus tuvastas, et isiku vabastamise korral kergemat karistust ettenägeva seaduse kehtestamise tõttu ei ole isikul õigust saada hüvitist riigilt, kuna vabadus võeti seadusjõus kohtuotsuse alusel.

Riigikohtu lahendis toonitatakse meid kõiki puudutavaid olulisi põhiseaduslikke väärtusi nagu õigust vabadusele, piirangu proportsionaalsust ja abinõu sobivust, vajalikkust ning mõõdukust, samuti üldist võrdsuspõhimõtet.

Riigikohtu otsus käsitles küll tavalist varguse asja, kuid lahend omab otsest kohustuslikku mõju kõigis kriminaalasjades, sealhulgas majandusasjades. Riigikohtu lahendis väljendatud teoreetilised seisukohad on efektiivselt kasutatavad ka väärteomenetluse- ja haldusasjades ning mõjutavad laiemas mõttes seaduse kohtulikku tõlgendust kõigis kohtuasjades.

Riigikogule ei tee reeglina muret isiku põhiseaduslike õiguste riive, mistõttu Riigikohtu tasakaalustav sekkumine on järjekordselt tervitatav. Eriti positiivne on tendents tõlgendada seadust isiku kasuks ja põhiseaduslike garantiide kindlustamise suunas.