Vähe sellest: Eesti on võtnud oma südameasjaks toetada teisi Vene-sõltuvusest vabaneda püüdvaid riike. Kõik see lõikab vene hinge otsekui kreissaega - Eesti edu oleks Moskvale nagu pidev alandus.
Õnneks või õnnetuseks pole asjad siiski nii lihtsad. Venemaa rünnaku alla on umbes pooleaastaste vahedega sattunud kordamööda pea kõik tema naaberriigid, olgu nad oma reformides edukad või mitte. Inglise saadikut saatis kuid Naši kisakoor - kuna saadik oli oma häbematuses esinenud ühel Kasparovi korraldatud konverentsil.
Venemaa käitumismall on lihtne. Moldova hakkas Vene tahtele vastu - keelame ära Moldova veinid ja keerame kinni gaasi. Poola nõudis Katõni veretöö tunnustamist ning vabandamist Varssavi ülestõusu lämmatamise pärast - anname poolakatele tänaval peksa ning keerame kinni nende lihaekspordi.
Kõige räigemad sammud astuti Gruusia vastu, kes julges avada Nõukogude okupatsiooni muuseumi ning võtta teolt kinni vene luureohvitserid. Vaadates Gruusia vastu astutud samme, võib ütelda, et Eesti-vastastes sanktsioonides on Venemaal veel pikk maa minna. Eesti ettevõtete rüüstamise ja eestlaste väljasaatmiseni pole seni veel jõutud.
Venemaal on vaenlast lihtsalt vaja. Vaenlase kujuta pole Vene riigipeadel võimalik end näidata "tugeva" liidrina, vaenlase kaela annab ajada kõik Venemaad vaevavad hädad ning tema olemasolu kisub inimeste tähelepanu igapäevaprobleemidest eemale.
Kes parajasti vaenlase rolli satub, see polegi sedavõrd oluline. Mõni aeg tagasi oli Venemaa peamine vaenlane Baltimaades Läti, nüüd on lihtsalt järg jõudnud Eesti kätte - me võiks kas või pea peal seista ja ükskõik milliseid järeleandmisi teha.
Psühholoogid ütleksid, et oma identiteedi ehitamine vaenlaste otsimisele annab tunnistust tugevast neuroosist. Kui inimene surub oma teadvusest välja ebameeldivad sündmused minevikust, võib see viia agressiivse käitumiseni.
Venemaa üritab meeleheitlikult eitada kommunistliku süsteemi kuritegusid, ka endi kallal. Kuni Venemaa keeldub oma minevikku teadvustamast, pole paranemist loota.