Põllumajandustoetus jääb

Tootmismahud vähenesid kuni 2,5 korda. Lisaks Vene topelttollidele kaotasime 1998. aastal Vene kriisis veel 11 protsenti tootmismahust. Nii on tootjad tagasiulatuvalt hinnanud sektori 15 aasta tulupuudujäägiks ja teostamata investeeringuteks 20 miljardit krooni. See ongi praeguse investeeringuvaeguse peapõhjus. Eesti riigi strateegilised valikud - ühinemine WTO ja ELiga - on olnud õiged. Tänu sellele kaupleb Eesti põllumees maailma kõige suurema ostujõuga siseturul ja saab maailma rikkamate riikidega võrreldavaid toetusi. Aga siingi on probleemid.

Õnnetuseks määrati ELi tootmiskvoodid meile just aastate 1995-1999 keskmise tootmise alusel ja keskmise saagikuse alusel toetuste tase turult saamata jäänud tulu tähenduses.

Nii maksab EL 2007. aastal Sachen-Anhalti Liidumaal pindalatoetust 300 eurot, Eestis aga 50 eurot hektari kohta. Eesti ja Soome riigiabi erineb 60 korda, samas on Soome põllumajanduse kogutoodang Eesti omast vaid kümme korda suurem! USAs on põllumajandustoetused 40-41 protsenti sektori kogutoodangust, ELi vanades riikides 37-38 protsenti ja uutes 21-22 protsenti.

Kuid lõppsaaduste turg on meil sama. Praegu ilma toetuseta põllumajanduses midagi toota tähendab toota kaks korda odavamalt kui on tootjahinnad.

Kolmas maailm teeb seda madalate kvaliteedi-, keskkonna- ja toiduohutusnõuete abil, kuid vaevalt, et me selliseid lahendusi Eestis sooviksime.

Seega on olukord hoopis selline, et kui liikmesriikides lõppeks toetuste maksmine, oleks Eesti põllumajandus ELi konkurentsitabeli tipus.

WTO Doha voorus püstitati 2001. aastal eesmärk vähendada riiklikku sekkumist põllumajandusse OECD tööstusriikides vaid kolmandiku võrra. Kuid needki läbirääkimised on praeguseks ummikusse jooksnud. Seega jääme veel pikaks ajaks rääkima põllumajandustoetustest kui sektori konkurentsivõime tagajatest.

Eelmisel nädalal oli valitsuses arutelu all Eesti ELi poliitika, kus me taotleme konkurentsi tingimuste võrdsustamist. Kuna kõikide liikmesriikide erisuste arvestamine toetuste jagamisel on küsitav, saab konkurentsi tingimuste võrdsustamine toimuda toetustasemete ühtlustamise ja turukorralduse liberaliseerimise teel.

Seega räägime riikliku sekkumise vähendamisest, tootmispiirangute (kvootide, erisuste) kaotamisest ning toetuste ja tootmise lahtisidumisest. Me ütleme "jah" vabakaubandusele, kuid keskkonna-, toiduhügieeni- ja kvaliteedinõuded peavad olema eespool vabakaubandust.

Tõenäoliselt jätkub põllumajandussektoris senine areng - väiketootjad muutuvad suuremaks, orienteeruvad ümber või lõpetavad, suured ostab aga väliskapital ära. Samas on maaelu arengukava raames välja töötatud meetmed ka väiketootjate toetamiseks.