Esimene dokumentaalne teade giljotiini kohta pärineb 1307. aastast. Iirimaal kasutati Neitsiks kutsutud riistapuud selleks, et õiglust jalule seada. 15. sajandist on teateid giljotiini kasutamise kohta Itaaliast ja Šveitsist. Keskajal oli protseduuri eesmärgiks põhjustada ohvrile lõpu eel võimalikult palju piina ja valu.
Prantsuse kuningas Louis XVI võttis giljotiini kasutusele inimlikku hukkamisvahendina. Peagi sai Louis XVI ise kaelal tunda, kui inimlik see vahend tegelikult oli.
Giljotiinist oli vaimustuses ka Hitler, seade oli kasutusel ka Saksamaal ning sõja järel ka Lääne-Saksamaal, mil seda meetodit kasutati viimast korda hukkamisel 1949. aastal.
Enne Djandoubi hukkamist oli giljotineerimine Prantsusmaal suure kriitikatulva all ning see kriitika sai veelgi hoogu, kui arstid teatasid, et Djandoubi pea oli kontaktne veel 30 sekundit pärast hukkamist.
Tähelepanekuid, et giljotineeritute pead püsisid ilma kehata elus, oli tehtud varemgi. 1905. aastal giljotineeritud Henri Languille vaatas tunnistajale otsa, kui see oli hüüdnud ta nime. Seda üsna tükk aega pärast seda, kui pea ja keha olid eraldatud.
Ametilikult keelas Prantsusmaa surmanuhtluse 1981. aastal. USAs pole giljotiini ametlikult kunagi kasutatud, kuid 1996. aastal pakkus Georgia osariigi kohtunik giljotiini asenduseks elektritoolile, et hukatute organeid saaks kasutada doonoritele siirdamiseks. Idee ei leidnud toetust.