Maailmapanga ekspresident: rikastel kohanemisraskused

Teine tasand - globaliseerujad. Need on ca 30 vaest ja keskmise sissetulekuga riiki, kus elab pool maailma rahvastikust. Kogenud püsiva majanduskasvu enneolematut taset, mis võib neile anda võime "külluseühiskonnad" maailmamajanduse mootoritena välja vahetada.

Kolmas tase koosneb ca 50 keskmise sissetulekuga riigist, kokku 1,1 miljardi elanikuga. Need on koduks ka maailma kriitilistele loodusvaradele, omades ca 60% tõestatud naftavarudest. Kuid "rantjeed" pole olnud võimelised loodusressursside külluse rendist teisendama püsivaks majanduskasvuks.

Neljas tase - mahajääjad, maailma vaeseimad riigid üle miljardi inimesega. Stagneerunud või majanduslikus languses, enamasti asuvad Sahara kõrbe aladel Aafrikas, isoleeritud maailmamajandusest ja silmitsi ülioluliste arenguprobleemidega.

See esitab meile uued väljakutsed. Esiteks, mahajääjaid ei tohi enam ei hüljata. See nõuab strateegilisi muudatusi, heldemat ja efektiivsemat abi. Kuigi arenguabi kasvas 2005. aastal 107 mld dollarini, oli suurem osa tõusust suunatud "eriolukordade" lahendamisele, nt Iraak, Afganistan.

Teiseks peavad vanad riigid kohanema globaliseerujate - eriti Hiina ja India esilekerkimisega. See paistab tõusvat probleemiks. Kuigi üleilmastujad on miljoneid inimesi vaesusest välja aidanud ja ebavõrdsust vähendanud, kogevad tähtmajandused nagu India ja Hiina sisemaise ebavõrdsuse suurenemist. Need riigid peavad vähendama ebavõrdsust, kuna see võib ähvardada nende võimet jätkata senist kasvu.

Kui jätkame sarnaselt, võime vanadele arengulõhedele ainult selleks hüvasti öelda, et tervitada uusi.