Tuuleenergia kasutamine Eestis tekitab arvukalt küsimusi

Oletame, et rakendame tööle kompensatsioonijaamad. Nende jaamade koguvõimsus peaks olema umbes 1500 megavatti. Millel sellise võimsusega kompensatsioonijaamad baseeruksid ning mis vahenditega neid töökorras hoitakse? Kiiresti käivitamiseks põlevkivi- ja tuumajaamad ei sobi, sobivad vaid gaasijaamad. Seega tekib sõltuvus gaasitarnetest ning 1500 megavatti koguvõimsust on vägagi suur.

Oletame, et ostame energia sisse. Meil on vaja 1500 megavatti. Kes, mis hinnaga ning missuguste võrkude või kaablite kaudu seda on 100 protsendilise kindlusega valmis meile müüma? Kuidas on lood energiajulgeolekuga?

Kui neile küsimustele on vastatud, siis mis saab siis, kui sama külm ja tuulevaikne ilm püsib teise nädala?

Kui neile küsimustele pole selgeid vastuseid, siis on ka selge, et tuuleenergia võiks moodustada maksimaalselt teatud protsendi elektrienergeetika tootmise koguvõimsusest. Kuid ka see tekitab küsimusi.

Kalle Kilk OÜ Põhivõrgust ütles mullu juunis Eesti Energia taastuvenergiafoorumil, et vastavalt Taani kogemusele võib eeldada paari tunni jooksul võimsuse muutusi 90 protsendilt installeeritud tuulikute võimsusest kuni 10 protsendini installeeritud võimsuseni – või vastupidi. Tulenevalt tuulikute suhtelisest kontsentreeritusest võrreldes teiste riikidega ei saa Eestis välistada kuni 80 protsendilisi võimsuse muutusi suhteliselt lühikese aja jooksul. Lisaks tekib vajaduse korral energiat juurde osta täiendav risk avariidest naaberriikide süsteemides.

Kilk rääkis, et tuulikute juhuslik toodang hakkab tulevikus piirama eksporti, importi ning transiiti, sest liinide vaba läbilaskevõime tuleb reserveerida reguleerenergia ostuks tuulikute tarvis. Kuna liitumistaotlusi elektrituulikute ühendamiseks süsteemiga on üle selle piiri, kus olemasolevate impordivõimalustega on võimalik elektrituulikute toodangut balansseerida, siis on liitumistaotlusi võimalik rahuldada ainult juhul, kui võrguga liidetavate elektrituulikutega samas mahus ühendatakse ka kiireltkäivitatavaid tootmisseadmeid, näiteks gaasturbiine. Kuna neid gaasiturbiine kasutataks ainult elektrituulikute balansseerimiseks, siis on otstarbekas kui need kuuluksid elektrituulikute valdajale.

Mis kokkuvõttes tähendab, et oleme sõltuvuses gaasist ning tuuleenergia hinnale lisandub gaasijaamade ehitamise, nende töökorrashoidmise ning vajaduse korral kasutatava gaasi hind.

Artikkel ilmus Erik Puura keskkonnablogis.