Juhuse läbi sündinud kilekotil 75. a juubel

Suurbritannias loodusressursside kasutamise komisjoni juhtiva professor Tim Langi sõnul näis polüetüleen esmapilgul suure õnnistusena, eriti toiduainetööstusele. Tänapäeval pole suhtumine sellesse materjali enam kaugeltki nii soosiv – toiduhügieeni õnnestus küll parandada, aga tohtu saastamise hinnaga. „See on klassikaline näide sellest, kuidas lühiajaline lahendus osutub halvimaks,” ütles Lang.

1935. aastal alustas ICI polüetüleeni tootmist ning varsti pärast seda leidis materjal kasutust esimese ümber maailma kulgeva telefonikaabli isolatsioonina. Teises maailmasõjas kasutati polüetüleeni radarites.

1950ndad tõid kaasa supermarketid ning sealtkaudu jõudis kilekott massidesse. Kilekotte toodetakse toornaftast ning sünteesiprotsessi tulemusena saadakse tugev või pehme materjal. Esimesest tehakse näiteks torusid ja kütusepaake. Pehmema materjali sisse pakitakse võileibu või mähitakse televisioonikaableid.

Plastikkott on kujunenud reostusprobleemi sümboliks. Maailmas kasutatakse neid igas minutis miljon tükki. Kotte kasutatakse väga lühikest aega ning nende lagunemiseks kulub kuni tuhat aastat, osa merre sattunud kilest ei pruugi kunagi laguneda.

Viimasel ajal on hakatud aina enam rääkima kahjudest, mida tekitavad kilekotid merelindudele, hüljestele, merekilpkonnadele ja vaaladele.

Maailm on asunud otsima kilekottidele asendust, kuid kilekoti tootmine on vähemalt energiakulult endiselt kõige efektiivsem. Ainuüksi paberkottide transpordiks kulub energiat kordades rohkem.

Loe ka: Kilekott arvudes

Plastjäätmete mõjust keskkonnale loe: Vaikse ookeani prügisupp USAst kaks korda suurem