Teadlased kasutasid NASA Terra satelliidi spektroradiomeetri (MODIS) andmeid. Instrument mõõdab maapinnalt ja atmosfäärist peegeldunud päikesekiirguse hulka, pilvkatet ning mitmesuguseid suuremõõtmelisi ookeanides, maismaal ja atmosfääri alaosas toimunud protsesse.
Antud uuringus kasutasid teadlased seitset peegeldunud päikesekiirguse lainepikkuste vahemikku, mille alusel on võimalik kindlaks teha, mis koostisega osakesi antud atmosfääriosa sisaldab.
Teadlased tõmbasid kaks virtuaalset joont 20. ja 60. põhjalaiuskraadile ning mõõtsid neid laiuseid läbivate reostusosakeste koguseid, mille alusel tehti kindlaks, kust reostus pärineb ning kuhu liigub.
Ühe aasta jooksul jõuab Ida-Aasiast Põhja-Ameerikasse 4,5 teragrammi ehk 4,5 miljonit tonni reostust aastas. See on küllalt suur osa Ida-Aasia aastasest 18-teragrammisest reostuskogusest. Siiski tuleb märkida, et uuringus tehti kindlaks vaid vertikaalses õhusambas olnud reostuse kogus, arvestamata seda, kas reostus oli atmosfääri alaosas või kõrgemal.
„Vaatamata sellele, et kõrgemal õhukihtides olevad osakesed ei mõjuta otseselt sissehingatava õhu kvaliteeti, võivad need siiski mõjutada ilma ja kliimat,” ütles Yu.
Atmosfäärireostusega on väga raske võidelda, see on globaalne nähtus. Aasia industrialiseerumine ja edasine kiire kasv tähendab, et probleem saab tulevikus ainult süveneda, kuid ilmselt pole USA-l moraalset õigust Aasia peale näpuga näidata, sest viimase poole sajandi jooksul on just ameeriklased olnud maailma suurimad reostajad.