Toit on strateegiline tooraine ja põllumajanduspoliitikat on vaja

Toiduainete tootmise suurendamist ei piira niivõrd tehnoloogia, masinad ja isegi kütused ning väetised kui looduslikud võimalused. 50 a tagasi oli viljakat põllumaad maailmas ühe elaniku kohta 0,5 ha, prognooside kohaselt väheneb see 2025. aastaks 0,2 hektarini. Huvitav näide on Hiina valitsuse kava toetada oma ettevõtjaid maailma eri piirkondades põllumajandusmaa kokkuostmisel, et nad hakkaksid Hiinale toitu tootma.

Toidu tootmiseks kulutatakse 2/3 maailma veetarbest, niisutatavatel aladel toodetakse 40% maailma toidust. Seejuures on veevaru ühe inimese kohta vähenenud poole sajandi jooksul Aasias kolm korda, Euroopas ja Ameerikas kaks korda!

Maailmas on kaks miljardit alatoidetud inimest, kes saavad toidule kulutada alla kahe dollari päevas. Aeg toob ridamisi uudiseid toidurahutustest maailma eri piirkondades - Mehhikos, Indoneesias, Marokos, Senegalis, Jeemenis. Samal ajal on mitmetes piirkondades kasutamata põllumajandusliku tootmise võimalused, sh Ida-Euroopas ja Eestis.

Mitmetes riikides toimub toiduainete "ületootmine". Peamine probleem on madalad kokkuostuhinnad ja tootmise tasuvus/efektiivsus põllumajandustootja jaoks kui ka kõrge toiduhind/vaesus tarbija jaoks, mis välistab nälgivate inimeste juurdepääsu olemasolevale toidule. Hind, mis vähemkindlustatutele oleks taskukohane, ei ole põllumehele tasuv.

Pikas perspektiivis toiduainete hinnad tõusevad ning käärid nõudluse ja pakkumise vahel suurenevad. Osaliselt on hinnatõusu põhjus ka sisendite - väetiste, kütuse, taimekaitsevahendite - hinnatõus ning ainult lühiajalistest eesmärkidest lähtunud poliitika. Toidunisu hind 1980. a alguses Euroopa turgudel oli 3500-4000 kr/t, 1990. a lõpus aga 1600-1800 kr/t.

See polnud jätkusuutlik ning odavat toitu tarbija rõõmuks toodeti ligikaudu 25 aastat looduse arvel, mullahuumuse ja veevarude vähenemise, väetiste ja taimekaitsevahendite kasutamise järsu suurendamise arvel. Tootmise intensiivistamise tulemusena on ELi põllumajanduse tootlikkus kaks korda suurem, võrreldes ülejäänud maailma keskmisega. Samas on kasvanud surve keskkonnale ning suurenenud probleemid toiduohutusega.

ELi ühist põllumajanduspoliitikat on 1992. aastast mitu korda reformitud ning enamik toetusi on saanud hüvitise tähenduse. Nüüd pöördutakse esialgse eesmärgi, toidupuuduse leevendamise juurde tagasi, aga juba uuel tootmis- ja keskkonnanõuete tasemel. Oleme sunnitud kehtestama täiendavaid keskkonna- ja toiduohutuse nõudeid põllumajandustootjatele, mis tõstavad toidu hinda veelgi ning vähendavad tootmise intensiivistamise võimalusi tulevikus. Täiendavad kulutused hüvitatakse tootjatele (vähemalt osaliselt) erinevate toetustega. Loobutakse mitmetest tootmispiirangutest ja turukorraldusmeetmetest nagu piima tootmiskvoodid, maa põllumajanduslikust tootmisest väljajätmise kohustus, imporditollid teraviljale.

Põllumajandustoetused on aga vähendanud ELi ühise põllumajanduspoliitika populaarsust ja kahjustanud põllumehe kui ülalpeetava mainet avalikkuse silmis. Seda on soodustanud mõnede riikide põllumeeste põhjendamatult agressiivsed ja ultimatiivsed aktsioonid ning "väljapressimispoliitika".