Neile uuringutele tuginedes võttis Whitson eksperimentideks appi Northwesterni ülikooli sotsiaalpsühholoogi Adam Galinsky.
Ühe eksperimendi puhul paluti 41 tudengil meelde tuletada situatsiooni oma elust, kus neil puudus kontroll toimuva üle, see võis olla näiteks kaassõitjana üleelatud autoõnnetus.
Teises rühmas pidid katsealused meenutama olukorda, milles neil oli toimuva üle täielik kontroll. Näiteks võis see olla eksam, milleks oli kogu materjal hästi ära õpitud.
Mõlemad katserühmad lugesid seejärel sündmuse kirjeldust, millele oli eelnenud mingi episood, millel võis, aga ei pruukinud olla sündmusele mõju. Üks lõik kirjeldas edukat turundusjuhti, kelle ideed lükati tagasi pärast seda, kui ta oli unustanud enne esitlust läbida oma igakordse edurituaali: koputada enne koosolekut kolm korda vastu maad.
Katserühm, kel oli palutud meenutada nende kontrolli all olevat olukorda, pidasid turundusjuhiga juhtunut suurema tõenäosusega juhuslikuks kokkusattumuseks. Kontrollimatut olukorda meenutanud katserühm kippus aga siin nägema seaduspära, kirjutasid Whitson ja Galinsky ajakirja Science värskes numbris.
Kontrollimatut olukorda meenutanud katsealused kippusid sagedamini nägema ka olematuid kujundeid udusel teleekraanil ning nägid ebaselge sisuga jutukeses suurema tõenäosusega vandenõud.
Whitson ütles, et kavatseb järgmisena uurida, kas illusoorsete seaduspärasuste nägemine mängib rolli ka vigaste otsustuste juures.
Kui see peab paika, siis võib see anda olulist infot, kuidas ebakindlatest aegadest paremini läbi tulla, ütles Duke’i ülikooli teadlane Dan Ariely, kes uurib majanduse ja käitumise seoseid.
„Näib, et me kaldume nägema olematuid seoseid ja tendentse just neil aegadel, mil need on meile kõige ohtlikumad,“ ütles Ariely. Tema soovitus: kahtle oma intuitsioonis ning pea nõu ekspertidega, kelle kogemused ja teadmised võimaldavad olukorda paremini kontrollida.