Läänemere põhjas tiksub mürgiprügila

OMX Baltic0,06%314,01
OMX Riga0,47%955,4
OMX Tallinn0,01%2 144,26
OMX Vilnius0,06%1 501,6
S&P 500−0,25%7 711,76
DOW 30−0,02%53 559,99
Nasdaq −0,52%26 402,42
FTSE 1000,29%10 824,26
Nikkei 2250,41%66 405,56
CMC Crypto 2000,00%0,00
USD/EUR0,00%0,86
GBP/EUR0,00%1,17
EUR/RUB0,00%99,81

OMX Baltic0,06%314,01
OMX Riga0,47%955,4
OMX Tallinn0,01%2 144,26
OMX Vilnius0,06%1 501,6
S&P 500−0,25%7 711,76
DOW 30−0,02%53 559,99
Nasdaq −0,52%26 402,42
FTSE 1000,29%10 824,26
Nikkei 2250,41%66 405,56
CMC Crypto 2000,00%0,00
USD/EUR0,00%0,86
GBP/EUR0,00%1,17
EUR/RUB0,00%99,81

Läänemeri kuulub maailma kõige saastatumate merede hulka, mille põhja on peidetud sõjategevuse jäägid ja tööstusjäätmed, lisaks on põhjakihtidesse akumuleerunud jõgede poolt merre kantud reostus.

Erik Puura

Merepõhi on nagu prügila, mida uurides geoloogid avastavad üha uusi reostusobjekte. Kalkulatsioonid on hirmuäratavad: kui reostus merepõhjast vabaneks, on sel potentsiaal rikkuda kogu viimaste aastakümnete töö, mida mere seisundi parandamiseks on tehtud. Seetõttu väita, et näiteks Nord Streami gaasitoru on madala riskiastmega projekt, ei saa.

Läänemerest kui toksiliste tööstusjääkide prügilast kirjutas Charles Hawley Spiegelis 2006. aasta augustis.

1976. aastal jäi Rootsi rannikul Botnia lahes Sundsvalli lähedal kalatraaleri võrku elavhõbedatünn. Alles 2006. aasta augustikuuks tegid geoloogid kindlaks, et selliseid tünne võib selles piirkonnas olla kuni 23000, kokku ligi 10 tonni üht kõige hullemat keskkonnamürki. Seejuures süüdlaseks osutus üksainus tselluloositehas, mis 1950ndatel ja 60ndatel süüdimatult oma jäägid merepõhja kuhjas. Viiskümmend aastat tagasi puudusid igasugused regulatsioonid, tööstus arenes tormiliselt, rahvusvahelistes vetes toimus kontrollimatu jääkidest vabanemine.

Aastail 1940-1984 toodeti Soomes Kuusankoskes Ky-5 nimelist puidu immutusainet ning Kymijoki jõe vette ja selle kaudu ka Soome lahte sattus lisaks dioksiinidele ja furaanidele ohtralt elavhõbedat. Hinnanguliselt pool materjalist ladestus jõepõhja, teine pool aga kandus Soome lahte. Jõevee kvaliteet on paranenud, kuid on keelatud jõepõhja süvendada ning suurkalade elavhõbedasisaldus ületab Euroopa Liidu poolt soovitatu.

Need on ainult kaks teadaolevat juhtumit aastakümnete tagusest tööstusreostusest, mis avalduvad merepõhjas kas akumuleeritult tünnides või kõrge kontsentratsiooniga ohtlike ainete kihtidena põhjasetetes. Tollal võis igal üksikul keemiatehasel olla hiigelsuur mõju nii merele kui inimesele, puudus teadmus ühendite toksilisuse kohta ning ka elavhõbedat peeti metalliks, mis ei moodusta lahustuvaid ühendeid.

Elavhõbeda tegelik pale ilmneski alles 1956. aastal, kui Jaapanis Minamata haiglas pidid arstid ravima haiguspuhangut, mille sümptomiteks olid kesknärvisüsteemi kahjustused, eriti rääkimis- ja liikumisraskused ning krambid. See, et põhjuseks on Chisso Corporationi keemiatehase reovesi, selgus õige pea, sest ohvrite järgi seondati haiguse levik kohalikust lahest püütud kala söömisega. Et aga tegemist on konkreetselt elavhõbedamürgistusega, selgus alles kaks aastat hiljem.

Selle hetkeni oli teadmata, et orgaaniline elavhõbedaühend metüülelavhõbe, mis koos tööstuse heitveega merre juhti, akumuleerub toitumisahela kaudu. Kalade ja krabide kaudu sattus elavhõbe inimese toidulauale ning põhjustas raske mürgistuse ja hulgaliselt inimohvreid. Kulus paar aastakümmet koos sarnaste juhtumite ilmnemisega, kui lõpuks reageeriti kogu maailmas. Hetkel on elavhõbe kõikides ohtlike ainete nimistutes.

Võtmeküsimuseks jääb, kas ja kuidas toksilised ained, sealhulgas elavhõbe võivad põhjasetetest toitumisahelasse sattuda. Teadlaste andmeil näiteks Poola rannikul on anaeroobsetes põhjakihtides metüülelavhõbeda teket täheldatud. Samuti kasvas 1990ndatel järsult elavhõbedasisaldus Balti mere heeringates, hetkel on see stabiliseerunud.

Me oleme teadmatuses, missuguseid üllatusi võib ohtlike ühendite mobiliseerumine merepõhjast meile tulevikus valmistada. Mere põhjas on tünnid ja konteinerid, mis paratamatult lagunevad ja korrodeeruvad. Balti merre suubuvate jõgede põhjad on endiselt elavhõbeda reostuse allikateks, nii on näiteks teadlased tuvastanud Elbe jõe kohta. Olen kindel, et me ei tunne ka veel kõiki keemilisi mehhanisme, mille kaudu elavhõbe võib mobiliseeruda.

Ainete ohtlikkus ja mehhanismid, mis ohtlike ainete suurte kontsentratsioonide tekkeni viivad, on sageli tuvastatud alles õnnetusjuhtumite järgselt. Selge on see, et kui me merepõhja ehk kujundlikult prügila pinda olulisel määral häirime, on teadmatustest tulevad riskid sedavõrd suuremad ning neid alahinnata ei tohi.

Soomlaste Balti mere portaal viitab elavhõbedasisalduse muutlikkusele põhjasetetes ning elavhõbeda jaotuse erinevusele geograafilises lõikes. Selgelt on näha, kuidas 1950-ndatel Hg sisaldus põhjasetetes mitmekordistus ning missugused on enim reostunud piirkonnad kümmekond aastat tagasi - Botnia lahe põhjaosa ja Soome lahe idaosa Venemaa rannikul.

Läänemere põhjas tiksub mürgiprügila

Seotud lood

Hetkel kuum

Hetkel kuum

Podcastid

Enimloetud

Viimased uudised