Monopoli peab ohjeldama

Monopoolses seisundis ettevõtjad, eriti võrgu- ja infrastruktuuride valdajad (sh kütte- ja vee-ettevõtjad, kes on monopolide ohjeldamise seaduses sihikule võetud), tegutsevad konkurentsi puudumise tingimustes, nende tegevuse piiramiseks puuduvad turul mehhanismid. Kahtlemata on monopoolse ettevõtja hinnapoliitika kontrollimine vajalik, et hoida ära lõpptarbija kahjustamine. Iseküsimus on, kuidas seda teha.

Võimalusi on tegelikult kaks: ennetav sekkumine (nt hinna ettekirjutamine) või tagantjärele järelevalve ettevõtja tegevuse üle. Tagantjärele järelevalve piisavust põhjendatakse tavaliselt sellega, et küllap turg paneb asjad paika ja kui turg seda ei suuda, teeb seda järelevalveorgan.

Seda argumenti võib ehk kasutada tavapäraste turgu valitsevate ettevõtjate puhul, kuid kindlasti mitte monopolide puhul. Eeldus, et monopoolse ettevõtja tegevust reguleeriks piisavalt turg ise, on küllaltki naiivne. Lõpptarbija huvide kaitseks on mingi eelnev hinnakontroll tõenäoliselt vajalik.

Turgude reguleerimine ja ettevõtjaile hinnaalaste kohustuste kehtestamine ei ole uudne ega ainulaadne. Euroopa Ühenduse konkurentsiõigus pealegi ei keela rangemate siseriiklike meetmete kehtestamist turgu valitsevas seisundis ettevõtjaile. Põhjendatud kasumi piirmäära ette kirjutamist ma siiski ei poolda. Kasum on kõigest üks hinnakomponente ja selle ettekirjutamine ei lahenda näiteks infrastruktuuri ebaefektiivsest majandamisest tulenevaid probleeme.

Teine küsimus on selles, kelle järelevalvele monopoolne ettevõtja allutada. Praegu kasutatav skeem, kus näiteks vee-ettevõtja tegevuse üle teostab järelevalvet omavalitsus, kes ise on sellesama vee-ettevõtja aktsiate või osa omanik, lihtsalt ei tööta. Kui huvide konflikt kõrvale jätta, on ilmselgelt probleemiks ka kompetentsi puudumine. Monopoolse ettevõtja kuluarvestusest läbihammustamine, raamatupidamise detailne kontroll, infrastruktuuri majandamise efektiivsuse hindamine jms käib paraku enamikule omavalitsustele üle jõu. Konkurentsiametil aga on vastav kogemus ja asjatundmine olemas. Seega mõte allutada ka kaugkütte ja vee-ettevõtjad konkurentsiameti kontrollile, väärib toetust. Seda muidugi eeldusel, et on tagatud konkurentsiameti piisav rahastamine. Kui seadusemuudatuse tagajärjeks on konkurentsiameti töökoormuse kontrollimatu kasv, võib kannatada muu konkurentsialane järelevalve.

Kui midagi eelnõu juures otseselt kritiseerida, siis ehk turgu valitseva seisundi kuritarvitamise (taas)kriminaliseerimist, eriti kui seejuures kasutatakse määratlemata õigusmõisteid, nagu "turgu valitseva seisundi oluline kuritarvitamine" ja "kohustuste oluline rikkumine". Ebaselgelt sõnastatud vastutuse sätted ei aita monopoolseid ettevõtjaid seaduskuulekumaks muuta ega kergenda konkurentsiameti tööd.

Seadusandja peaks pigem tegelema efektiivse konkurentsiõiguse rikkumisega tekitatud kahjude sissenõudmise reeglite kehtestamisega ehk tsiviilõiguslike meetmetega, sh tasub kaalumist kollektiivhagide esitamise võimaldamine. Täna puudub monopoolse ettevõtja kliendil (eriti lõpptarbijal) tõhus võimalus konkurentsiõiguse rikkumisega tekitatud kahjude sissenõudmiseks. Kahjude hüvitamise üldine kord, tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud tõendamiskoormuse jaotus ja riigilõivude suhteliselt kõrge tase muudavad selliste (tihtilugu keerukate ja samas rahaliselt mitte väga suurte) kohtuvaidluste algatamise äärmiselt ebaatraktiivseks. Samas ilmselt oleks võimaliku tsiviilnõude esitamise (ja selle kaudu õiguserikkumisega teenitud tulust ilmajäämise) võimalusel suurem preventiivne mõju kui seda on karistusõiguslikul vastutusel, kui tulu jääb ettevõtjale alles.

Kuigi ka kriminaalmenetluses saavad kanntanud nõuda kahjude hüvitamist, oleks huvitav näha, kuidas kohtu alla antud suure vee-ettevõtja kümned tuhanded kliendid osalevad kriminaalasjas kannatanutena.