Eredate liidrite toodang ei piirdu selle parteiga. Parteide liit Vienotiba, kust tuli praegune peaminister Valdis Dombrovskis, toetas samuti Lätit selliste võimsate isikutega nagu rahandusminister Einars Repse, kelle kaubamärgiks saanud upsakus ja ekstsentriline stiil tõid talle hüüdnime "marslane", ja Girts Valdis Kristovskis, kelle peamiseks mureks on olnud pigem enda kui kõva mehe maine kultiveerimine kui Riia linnanõukogu koosolekutele ilmumine.
Võrreldes selle üleelusuuruste egode ja pooljumalate panteoniga näib praegune peaminister Dombrovskis häbelik koolipoiss. Tasaselt rääkiv, mitte eriti hea väljanägemisega ja peaaegu kõigutamatult rahulik Dombrovskis ei tundu olevat materjal, millest liidrit vormida, isegi tema hüüdnimi on kõigest Kaisukaru.
Dombrovskisel on siiski palju omadusi, mis ta esile tõstavad. Ta ei ole olnud seotud ühegi kahtlase tehingu ega korruptsiooniskandaaliga ja teda peetakse üldiselt äraostmatuks. Ta teab, millest räägib, ja suudab küsimustele vastata keerutamata. Tema suurimaks plussiks on ilmselt see, et teda ei kõiguta avalik arvamus ja ta suudab ka tegelikkuses jääda selle juurde, mis tema arvates on parim.
Dombrovskise isik näib isegi nii taltsas, et poliitilistel oponentidel on olnud tõsiseid raskusi sobivate solvangute väljamõtlemisega. Erinevalt näiteks härra Repsest ei saa teda kutsuda "reaalsustajuta ebakindlaks lunaatikuks". Erinevalt Kristovskisest ei ole teda võimalik süüdistada oma ebakindluse peitmises kõva mehe imidži taha. Ainuke silt, mis Dombrovskisele suudetud külge kleepida, on "Raamatupidaja".
Aga ometi on just Raamatupidaja ja Kaisukaru see, kes suutis võita valimised, lüües Raudse Haardega mehi ja Stabiilsuse Tugisambaid.
Võimalik, et Läti valijad on aeglaselt, kuid kindlalt hakanud hindama poliitikuid millegi enama kui soengu järgi. Võimalik, et püüded selgitada ja edastada riiklikku poliitikat on vilja kandnud ja järjest suurem osa valijaist teab, mille poolt ja miks nad hääletavad. Teiste sõnadega näitasid need valimised selgelt, et kodanikuühiskond Lätis on viimaks ometi küpseks saamas.
Muidugi leiab ka palju tõendeid, mis näitavad, et vanad kombed on endiselt sügavalt Läti ühiskonda juurdunud, et suured muudatused mõtlemises ei saa toimuda üleöö ja slesersitele jätkub toetajaid, kes väidavad: "Jah, ta varastab, kuid ta jagab seda, mida varastanud on."
Kuid järjest rohkem lätlasi on võtnud vastutuse oma riigi eest endi kätesse ja nad on valmis pühendama aega ja energiat, et nende riik suunduks õigele rajale ja sinna jääks. On ka viimane aeg.