Mitte trahv, vaid hüvitis

Küsimus pole üldse selles, kas mingisugune loosung mõnele valitsejale meeldib või mitte, nagu arvab Taliga. Kui loosung kedagi solvab, siis võib ta ka praegu minna kohtusse ja nõuda kahjuhüvitist. Ennetav hüvitis tuleb kõneks siis, kui loosung on laimav ja on ilmne, et sellega tahetakse edaspidigi esineda.

Raudsaar väidab, et seadus riivab sõnavabadust, ning ta peab ka võimalikuks, et ennetavate trahvidega saab ajakirjandusväljaande pankrotti ajada.

Kui ajalehelt tõesti ennetav kahjuhüvitis välja nõutakse, siis järelikult on ta teadlikult ja järjekindlalt avaldanud laimu või solvanguid, ning kohtul on põhjust arvata, et ta teeb seda ka tulevikus. Muidu ei saa kohus ennetavat kahjuhüvitist välja mõista. Kui üks väljaanne sel moel käitub - ja kavatseb edasi käituda -, kas ta siis väärib tõesti kaitset?

16. novembril avaldas Ants Nõmper ÄP võrgukodus arvamust, et juba praegu saaks kohtunikud mittevaralise kahju hüvitisena välja mõista suurema summa. See on õige, kuid advokaat tunnistab samas, et tegelikult on väljamõistetavad summad naeruväärsed.

See vasturääkivus advokaadi jutus aitab selgitada üht laiemat eesmärki, mida eelnõuga muu hulgas saavutada taheti. Nimelt ei ole Eestis peaaegu olnudki arvestatavat diskussiooni mittevaralise kahju hüvitise üle. Seni on ühiskondlik hoiak olnud pigem leige: kui kellelegi on haiget tehtud, siis on see haiget saanu enda asi. Kannata ja ole vait! Nüüd on vähemalt tekkinud mingigi arutelu teemal, kas ja kui palju tuleks hüvitada. Ajalehtede liit on näinud eelnõus ainult ähvardust. Vaikitud on sellest, et ennetav kahjuhüvitis aitab kaitsta üksikisikut.