Kui kõik ei klapi

Siiski leidus piinlikke momente sealgi. Seiku, mille väljatulemist tavaelus hirmsasti häbenetakse, oli näidendisse sisse kirjutatud lausa ridamisi. Vahe oli vaid selles, et materjal iseenesest oli tõsine ning publik ei pidanud seda piinlikkust jagama, vaid sai kõrvalt vaadata.

Lugu rääkis paarisuhetest. Tegelikult sellest, millised need sugugi olla ei tohiks, sellest, kuivõrd vähe saavad inimesed aru, mida nende lähedased tegelikult vajavad, ning sellest, kui jämedaid vigu on võimalik oma käitumises ise neid aimamata teha.

Nautisin karakterite mängu. Puust ja punaseks võimendatuna mõjusid kujutatavad tegelased kohati koomilistena, kuid samas meenutasid ka mõnd tuttavat, kes samalaadsetes olukordades just nii võiks reageerida.

Imetlesin ka näitlejaid, kes selle välja kandsid. Sedapuhku jäi mulje, et lavastajal on õnnestunud rollidesse leida inimesed, kes neisse olemuslikult sobivad. Minu eriline aplaus kuulub Raivo Rüütlile nauditava rolli eest maailmaparandajana, kes võõrad probleemid ära kuulas, enda omi aga paraku lihtsalt näha ei osanud.

Lavastus tervikuna on nii nagu ikka - ühtedele läheb teema rohkem korda, teistele vähem. Mõtlemisainet pakub see etendus tõenäolisemalt kui meelelahutust.