On vaid aja küsimus, millal tänastes uuringutes ilmnevad tarbijahoiakud kajastuvad ka hinnatundliku ostleja kaupluse valikul. Jaekaupmehe ülesanne on pakkuda tarbijale seda, mis vastab tarbija ootustele. Sortimenti kaupluses kujundab tarbija. Tootja ja kaupmehe ülesanne on neid ootusi aimata, näha, täita ja võimalusel ületada.
Private label'it nõuab klient. Emotsionaalselt tajutud madalam kvaliteet ei ole tegelikult see, mis private label'it bränditootest eristab. Suurim erinevus seisneb omamärgitoodete soodsamas hinnas, mis on saavutatud turunduskulude puudumise ning mastaabiefektiga.
Fakti, et suurt kogust on kuluefektiivsem toota kui väikest, pole siinkohal põhjust tõestama hakata. Eesti tootjatele on erinevate kauplustekettide private label'i tootetellimused vajalik sisend. Seda nii selleks, et siseneda välisturule kui ka selleks, et kogu tootmisressurssi maksimaalselt ära kasutada.
Turul toimub vaba, tõsi, ka väga tihe konkurents. Müüt sellest, kuidas kauplusteketid survestavad Eesti toiduainetööstuse ettevõtteid tootma kaupluseketile omatooteid alla omahinna, ei vasta tõele.
Plaanimajanduse ja sovhooside aeg on möödas. Meil ei ole juba ammu aastateks fikseeritud hindu, niisamuti ei ole ühelgi osapoolel kohustust osta, müüa või toota kaupu hinnaga, mis ei ole talle vastuvõetav.
Loomulik nõudlusele-pakkumisele tuginev turuloogika ju eeldabki, et tootja püüab küsida kõrgeimat ning kauplus madalaimat võimalikku hinda. Kogu tarneahelas on kuningas klient ja edu saavutamiseks (loe: konkurentsis elus püsimiseks) tuleb seda mõista. Nagu ka seda, et omamärgitoode on kvaliteetne alternatiiv bränditootele, mis aitab raha kokku hoida. Kõigil.