Silmakirjalik on asjas isegi väide, et see aitab rohkem vaesemaid – tegelikult saavad suurema maksuvõidu ikkagi need, kelle toidukorv on luksuslikum. Käibemaks on majandusele suhteliselt valutu riigieelarve allikas, aga temast loobumine tähendaks vajadust tõsta tulu- ja sotsiaalmaksu, mis on kasvu otseselt pärssivad. Käibemaks soosib orientatsiooni pigem ekspordile kui sisetarbimisele, mida väikeriik väga vajab.
Et määra alandamine tarbijale hinnavõidu tooks, on vaid murdosas lootus, sest enamuse sellest omastaksid tootjad ja kaupmehed, antud juhul mitte kõige innovaatilisemal alal.
Koalitsioonilepingusse kirjutasin seepärast lause, et sotsiaalpoliitikat tuleb teha kogutud maksude arvel, mitte maksude kogumata jätmisega. Mõelgem, kuhu raha külvataks: suur osa toidust läheb raisku, umbes pool tarbijaist kannatab ülekilode all, üle poole maksuvõidust omastavad tootjad ja kaupmehed (ehk jaehind oluliselt ei alaneks), toidukorvide maksumused erinevad tulugrupiti kordades – vaesemad söövad odavamalt.
Seepärast ei ütle mitte ainult koalitsioonileping, vaid ka näiteks OECD, et efektiivne sotsiaalpoliitika nõuab käibemaksu kogumist ja ümber jagamist – pensionideks, toetusteks, teenusteks, taristuks, mitte aga hüpoteetiliseks hinnavõiduks ka kõigile neile, kes endaga hästi või toitumise poolest liiga hästi hakkama saavad.
Reedene Äripäev kirjutab, et Eesti on toiduainetele kehtiva ühtse 20-protsendise käibemaksuga Euroopa Liidus esirinnas, meie toiduarvetel on käibemaks oluliselt suurem kui Soomes, Rootsis, Saksamaal ja paljudes teistes riikides.
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!