Mis motiveeriks meid elektriautosid ostma?

Esimene (standardne) vastus sellele küsimusele on muidugi see, et Norras on elektriautod vabastatud registreerimismaksudest, mis teistel autodel on pööraselt kõrged. Tavaautodel on maksustatud kõik, mida vähegi maksustada annab: registreerimine, võimsus, töömaht, lisaks aastamaksud jne, jne. Isegi Norra parlamendi vastava töökomisjoni esimees ei suuda peast kõiki makse üles loetleda. Kuid teab, et elektriautod on pea kõigist neist priid.

Nii pole imestada, et näiteks Nissan Leaf maksab seal sama palju, kui väheke korralikuma varustusega VW Golf, ehk ca 32 000 eurot. Aga mis siis? Kui meil maksab Leaf koos toetusega täna alates 18 900 eurost ja uue nn Euro-Leafi tulekuga langeb hind veelgi, siis on ka see ühe korralikuma varustusega Golfi hind. Järelikult ei peitu põhjus kaugeltki ainult selles.

Mis on eestlaste jaoks argumentideks osta elektriauto? Ta liigub hääletult, tal on hea kiirendus, jooksvad kulud on madalamad kui tavalise bensiini- või diiselautoga, lisaks on meil maailma vingeim kiirlaadijate taristu ja suurim toetussüsteem terves Euroopas. Ja ostes elektriauto, erined sa teistest. Samuti üsna oluline näitaja. Hetkel veel saab ka Tallinna kesklinna parkimisalas tasuta parkida, samuti Tartus ja Pärnus.

Miinuseks mis kõik eelneva aga ära nullib, on aga väike sõiduulatus ja see, et eestlastel ei ole raha osta endale elektriautot pere teiseks masinaks, mida saaks kasutada ainult igapäevaseks töölkäimiseks. Ja miks ta peakski selleks eraldi auto ostma, kui kokkuhoid investeeringuga võrreldes on sisuliselt olematu. Motivatsioon puudub.

Mis motiveerib norralasi?

Raske on kõiki neid nüansse tähtsuse järjekorda seada, mis norralasi motiveerivad. Kuid neid on palju. Iseloomustab neid kõiki aga läbimõeldud pühendumine kindlale eesmärgile ja selleks on, uskuge või mitte, puhtam õhk! Täiesti siiralt sealjuures.

Saastevaba Norra õhu nimel töötavad koos nii sealne valitsus ja parlament kui kohalikud omavalitused. Nende kõikide peamiseks küsimuseks on: mida teha selleks, et panna inimesi ostma elektriautosid? Läbi on arutatud kõik erinevad võimalused ja sisuliselt kõik mis vähegi võimalik, on ka ellu viidud.

Maksusoodustusest ehk rahalisest motivaatorist  oli juba juttu. Teine motivaator inimese jaoks on ilmselt mugavus. Oslo, Bergeni jt suuremate linnade südames saavad tasuta parkida vaid elektriautod ja nende jaoks on eraldatud terved tänavad, mis on täis laadimispunkte. Mitte kiirlaadimiseks, vaid täiesti tavalised. Kesklinnas töötavad inimesed saavad hommikul tööle jõudes panna auto juhtme otsa ja õhtul võtab ta seal uuesti ära. Elekter, mis juhtmest päeva jooksul tulnud, on kõikidele tasuta, selle eest ei pea elektriauto omanik maksma mitte sentigi. Tasuta ühistransporti seal ei usuta, sest inimest, kes on harjunud autoga sõitma, ei kasvata niisama lihtsalt ümber. Ka siis, kui ühistransport toimib nagu kellavärk. Seda niikuinii.

Kolmas motivaator on aeg. Kõik elektriautod tohivad sõita Norras bussiradadel. Selleks väljastab riiklik autoregister neile spetsiaalse numbrimärgi, mis algab tähtedega "EL", ehk "ELektrisk bil" - elektriauto. Seesama number ongi priipääse bussirajale, mis olenevalt linnast ja kaugusest kust inimene tööle sõidab, annab iga päev ca 1-4 tundi ajalist kokkuhoidu. Hommikusel tipptunnil algavad näiteks Oslos ummikud juba 15-20 km enne kesklinna ning elektriautod, bussid ja taksod kihutavad kõikidest mööda nagu seisvatest postidest. See ajab ummikus seisjad aga omakorda tigedaks ja nad lähevad ostavad ka endale elektriauto. Motivaator missugune.

Autor: Tõnu Tramm, Ave Lepik