Ligi ettepanek apteegiteenuse osas 

"Sisuliselt tekiks olukord, kus ettevõtjatel oleks võimalik taotleda kahte liiki tegevuslube – üldapteekide poolt taotletav üleriigiline tegevusluba ning füüsilisest isikust ettevõtja poolt taotletav luba ühe apteegi asutamiseks ja pidamiseks. See, milline piirkond kvalifitseerub suurema või väiksema nõudlusega piirkonnaks, ning see, millises asulas tuleks apteegiteenuse kättesaadavus tagada, ning milline on apteekide minimaalne arv konkreetses piirkonnas, võiks olla seadusandja kindlaks määrata," pani Ligi oma kirjas ette.

Apteegiäri puudutavat eelnõud arutas eelmise nädala lõpus ka valitsus, kes toetas eelnõu üldeesmärke, leides samas, et mõned valdkonnad vajavad põhjalikumat arutelu. Valitsus rõhutas, et eelnõu menetlusse riigikogus on vajalik kaasata ministeeriumid, õiguskantsler ja turuosalised.

Loe Ligi allkirjastatud kirja, mille ta saatis sotsiaalministeeriumisse 10. aprillil:

„/…/ Esitame alljärgnevalt oma tähelepanekud ravimiseaduse, riigilõivuseaduse ja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seaduse eelnõu kohta.

Ravimisektor, mis hõlmab ravimite tootmise ja turustamisega seotud äritegevust, on lahutamatuks osaks tervishoiusüsteemile, mille toimivuse eest vastutab riik. Kindlustamaks isikutele ravimite kättesaadavus, on riigi ülesandeks tagada apteegiteenuse osutamise ühtlane jaotumine terve Eesti territooriumil. 2006. aastast kehtivad apteekide asutamisele ravimiseaduse alusel kehtestatud geograafilised ja demograafilised piirangud ei ole suutnud ära hoida apteekide arvu vähenemist maapiirkondades. Majanduslikult tasuvas kohas apteegi avamise piiramine ei ole ettevõtjaid  suunanud avama apteeke seal, kus käive on väike ja tulu ebarahuldav. Vähese tulukuse tõttu ei ole apteegi pidamine maal atraktiivne ning ettevõtetel puudub motivatsioon apteekide avamiseks ja pidamiseks väiksema nõudlusega piirkondades.  Oleme arvamusel, et riigikohtu otsuse (apteekide asutamispiirangute kaotamine – toim) jõustumisel, 9. juunil 2014.  aastal, tõuseb apteekide kontsentreeritus suurema nõudlusega piirkondadesse veelgi. Seega on vaja luua tõhus regulatsioon, mis tagab apteegiteenuse ühtlase jaotumise terve Eesti territooriumil.

Leiame, et üksnes eelnõus pakutud meetmete abil ei ole võimalik tagada apteegiteenuse ühtlast jaotumist terve Eesti territooriumil. Apteegiteenus võiks olla reguleeritud elektroonilise side seaduses sätestatud universaalteenuse regulatsiooniga analoogsetest põhimõtetest lähtuvalt. Eelnimetatust tulenevalt tuleks eelnõud täiendada apteegiteenuse osutamist reguleerivate kesksete põhimõtetega.

Apteegiteenuse ühtlasema jaotumise kindlustamiseks tuleks seadusega panna üldapteekidele kohustus tagada apteegiteenuse kättesaadavus terve Eesti territooriumil. Üldapteegil ei tohiks olla lubatud osutada apteegiteenust üksnes suurema nõudlusega piirkonnas. Üldapteek peaks tagama ühesuguse kvaliteediga apteegiteenuse nii linnas kui maal. Eelnimetaud kohustus ei kehtiks füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevatele apteekidele. Sisuliselt tekiks olukord, kus ettevõtjatel oleks võimalik taotleda kahte liiki tegevuslube – üldapteekide poolt taotletav üleriigiline tegevusluba ning füüsilisest isikust ettevõtja poolt taotletav luba ühe apteegi asutamiseks ja pidamiseks. See, milline piirkond kvalifitseerub suurema või väiksema nõudlusega  piirkonnaks, ning see, millises asulas tuleks apteegiteenuse kättesaadavus tagada, ning milline on apteekide minimaalne arv konkreetses piirkonnas, võiks olla seadusandja kindlaks määrata.

Lisaks eeltoodule on vaja läbi viia põhjalik mõjuanalüüs, mille raames tuleks hinnata erinevate lahendusvariantide mõju apteegiteenuse tarbijatele, ravimisektorile ja kogu tervishoiusektorile laiemalt.