Riigimaffiast minnakse vaid jalad ees

Vaadates tagasi 15 aasta taha, kui olin olude sunnil nõus vastu võtma tööpakkumise Tallinna linnavalitsusse spetsialisti rolli, siis nüüd kogenumana võin öelda, et kõik kõrvuti asuvad maailmad ei jäta inimhinge ühesuguseks. Vähemalt ühes universumis toimub täielik muutus, kus muidu meeldiv ja korralik tegelane zombistub ning hakkab käituma irratsionaalselt.

Seletamatu kolmnurk

Selleks muutumiste universumiks saab pidada kõike, mida seob omavahel poliitika/partei-omavalitsuse-riigivõimu (POR) kolmnurk. Nagu Bermuda, kus on toimunud väidetavalt imelikke ja seletamatuid nähtusi. Samasugused muutused toimuvad kõigiga, kes sattuvad POR-kolmnurka olude sunnil tööle või karjerismist. Toimub miskit seletamatut: POR haarab su endasse, käsib sul rääkida sõnu, mida sa muidu kunagi ei kasutaks; sunnib sind tegema asju, mida sa muidu kunagi ei teeks; õpetab sind demagoogia suurmeistriks; toob välja sinu kahepalgelisuse; loob sinust eksimatu inimese; sunnib valetama; soosib varastamist; muudab sind külmalt kalkuleerivaks superarvutiks, kus toimub ainult ühe tehte arvutus.

POR on halastamatu. Kui sa siiski leiad eneses jõudu sellele survepilvele kuidagi vastu panna, siis hävitatakse sind armutult. POR on nagu maffia, kus ühiselt sooritatud kuriteod seovad selle liikmeid aina tugevamalt ja lahkumine on võimalik vaid jalad ees. Kusjuures pärast lahkumist kaovad enam-vähem kõigil patsientidel kõik nähud, inimene muutub jällegi normaalseks.

Igapäevane poliitiline seebiooper tele- ja raadiouudistes, portaalides ja ajalehtedes lubab tavalisel, haritud inimesel tunda ennast doktorina, sest meediumit tarbides suudame me eksimatult määrata peategelase diagnoosi. Näiteks Artur Talviku hiljutine totaalne muutus kino- ja rahvamehest korruptsiooni paljastamisel, politseijuhi pisikesed rahavargused krediitkaardiga, valitsuse iseenese naba imetlemine, bensiinikrattide tegutsemine riigikogus, kümnete ja sadade miljonite raha kulutamine riigikapitalismis ebamõistlike otsuste tegemisega, linnavalitsejate rääkimine rahva nimel, parteide sularaha-armastus, tagandatud linnapea tegemistest-toimetamistest ei taha rääkidagi. Neid asju on nii palju, et kõik ei meenugi. Küll aga on see meid muutnud nii targaks, et ilmeksimatult tunneme sellise sündroomiga inimese ära pärast esimest lauset.

Ideaalne tööleping

POR-haiguse kannatajatel on paar ühist omadust: neil on alati õigus kuni lõpuni välja ja nad ei ole nõus oma sõnade ja tegude eest millegagi vastutama. Patsientidel puudub igasugune enesekriitika ja vastutus. Mõlemad need on PORi otsesed kõrvaltoimed, sest ilma nendeta ei saaks inimene olla haige.

Iga tavaline kodanik eksib oma käitumistes. Tavalise kodanikuna vastutame oma tegudes ja töödes nii seaduse kui ka töölepingu alusel. Kui eksime, siis peame maksma trahvi. Kui oma tööd teha ei taha või ei oska, siis peame töölt lahkuma. Kui teeme tööl ebamõistliku otsuse või varastame tööandja tagant, siis näevad nii seadus kui ka leping ette kahju korvamise. See on meie igapäevane elu.