President näitas valitsusele kollast kaarti

Jätta kobar välja kuulutamata?

Seaduste vastuvõtmisele peaks normaalses õigusriigis eelnema sisuline ja huvigruppe kaasav menetlus. Sellise korra näeb ette ka hea õigusloome ja normitehnika eeskiri ja riigikogu kodu- ja töökorra seadus. Veelgi enam, maksukorralduse seaduse kohaselt peab maksumaksja jaoks negatiivse mõjuga seadusemuudatuse vastuvõtmise ja jõustumise vahele üldjuhul jääma vähemalt kuus kuud. Kehtestatud maksumuudatuste vastu võtmise kohta seda kindlasti öelda ei saa.

President oleks saanud kasutada vetoõigust ja jätta maksumuudatuste paketi välja kuulutamata, näidates üles tõelist sallimatust rikkujate suhtes. Selle tulemusena oleks meil näiteks 1. jaanuaril majutusasutuste käibemaks tõusnud 14%le. Numbritest kaugemale vaadates tähendanuks juba varem vastuvõetud muudatuste jõustumine vähemalt kaks uut maksudeklaratsiooni, kõikide raamatupidamise programmide ümberseadistamist ja täiendavat arvet litsentside pakkujatelt. Ja millise kasuga – et siis oodata 6 kuud ja juulist 2017 kõik tehtud kulutused uuesti prügikasti visata? Ei pea seda just kõige efektiivsemaks majandamiseks.

Presidendi valik

Selle asemel valis president rahulikuma tee – kuulutas maksukobara küll välja, kuid kasutas talle antud võimalust esitada avaldus õiguskantslerile põhiseaduslikkuse kontrolliks ja andes avalikult teada ka oma kõhklustest.

Õiguskantsleri kaasamine võib tunduda justkui jalgpallina, kus eesmärk on pall oma värava alt ära saada, sest põhiseadus võimaldab presidendil vetoõigust kasutada, kui normid on ilmselgelt vastuolus põhiseadusega või menetlus ise on läbi viidud põhiseadust eirates.

Negatiivsed maksumuudatused peaksid üldjuhul maksumaksjatele olema teada kuus kuud ette ja  eelnevalt analüüsitud. Samas pole ühtki reeglit, mis ütleks, mis on piisav põhjendus kuue kuu eiramiseks või kuivõrd suures ulatuses on aktsepteeritav eelnõude hilisem muutmine. Küsimus on, kus on see piir ja mis on need asjaolud, mis annavad presidendile õiguse veto rakendamiseks. Pelgalt poliitilisel või tunnetuslikul alusel vetostamine ei ole õiglane.

Presidendi seekordset käiku võiks tõlgendada kui kollast kaarti, mis järgmisel korral toob mängust eemaldamise. Presidendi roll ei ole olla ainult põhiseaduse valvur vaid eelkõige kogu Eesti ühendaja ja lepitaja.