Loll valitsus komistab oma noa otsa

Kuldmuneja pannile

Valitsustel tasub seda maksude altarile toodud ohvrit meeles pidada. Heale peremehele on kombeks headel aegadel raha kõrvale panna ning investeerida tulevikku. Tark valitsus ei aja oma kuldmune munevat kanakest, kelleks võib pidada peamise maksutulu toovat ettevõtlust, esimesel võimalusel potti, vaid hoiab teda ületalve. Üksnes loll võib vahetada pikaajalise tulu ühekordse kanapraest saadava naudingu vastu.

Võtkem kasvõi see aktsiisijant. Iga analüütik ja majandusinimene saab aru, et kummi lõpmatult venitada ei anna. Ometi korrutatakse kui mantrat, et eelarve tuleb täis ja kõik on kaunis. Kui hind juba küllalt kõrge ning teenust minnakse Lätti ostma, siis peab hinda veelgi tõstma, sest rahva tervis on ülim! Kus tagurpidi maailmas me elame? Äkki keelustaks alkoholi täielikult ja nõuaks kodanikelt lihtsalt aktsiisi, siis oleks tagurpidisus täiuslik! Kõik näevad, et kuningas on aga alasti. Kuningas ise aga loomulikult mitte.

Samamoodi on pahempidi tiritud ja pusasse aetud maksundus. Enamvähem kõiki rahuldav lihtne ja loogiline maksuseadus on korralikult täis soditud ning keegi ei saa enam suurt aru, mis seal kirjas on. Tuhanded astmed, kavalad tagurpidi skeemid, erisused sektorite kaupa.

Keerukate mõttekonstruktsioonide poolest kuulus peaminister väidab, et enamus riigialamaid võidab nüüd 64 eurot. Kindlasti osad võidavadki. Enamus aga peab hakkama arvutama, konsultante palkama, avaldusi esitama ja oma sissetulekuid mitte deklareerima. Ja seda mitte vajadusest petta, vaid protsessi keerukuse ja kalliduse tõttu.

Ettevõtjad otsustavad palgata kõrgepalgaliste asemel hulga madalapalgalisi töötajaid, nii on seaduslik viis makse kokku hoida. Pangad hakkavad maksma dividende aina suuremas osas välja, sest nii on maksukoormus kõige väiksem. Kasvule orienteeritus muutub mõnusaks tiksumiseks soojades pükstes. Kõrgepalgalised lõpetavad pingutamise, sest see ei ole soositud. Pihta saavad nii töötavad pensionärid kui ka mitmest kohast tasu saavad tavalised töötajad. Tunnihinna aluselt töötavad inimesed. Riigihaldus ise ka, sest kogu selle sodi-podi haldamiseks on vaja ju inimesi juurde.

Klassiviha õhutamine on juba normiks saanud. Rohelist värvi kohalikud lehed on seda aastakümneid propageerinud. Nüüd lisandub ka riiklik kaebamispoliitika.

Edaspidi peab liikluregistrisse lisama auto juurde märkme, kas see on töösõitudeks mõeldud või mitte. Tähelepanelik kodanik saab siis kontrollida, kui naabrimehe autos tite tooli näeb. Muidugi ei kehti need reeglid riigi oma autonduse kohta.