Endrik Reimer: loome iibeministeeriumi, mille eesmärk on 2 miljonit eestlast

Just sellise sihikindluse ja suunitlusega ministeeriumit on meil vaja ka eestlaste iibenäitaja roheliseks värvimiseks. See on ministeerium, millel on vetoõigus kõigi teiste ministeeriumide otsuste üle eesmärgiga muuta Eesti maailma kõige peresõbralikumaks elukeskkonnaks. See on iibeministeerium.

Senine süsteem, kus riik maksab läbi erinevate mudelite lapsevanematele iga lapse pealt lihtsalt raha, ei ole andnud tulemusi. Olgugi et asjakohased rahalised toetused on vajalikud, ei ole raha puudumine laste saamise edasilükkamise juurpõhjus. Hiljem saadud esimene laps vähendab järgnevate laste saamise tõenäosust ja seega ka iivet.

Seda, miks me päriselt laste saamist edasi lükkame, peaks iibeministeerium koostöös ülikoolidega süvitsi uurima ning uurimuse tulemustest oma otsuste tegemisel lähtuma.

Ma arvan, et üheks suurimaks põhjuseks on pere loomisel ohverdatavad unistused: karjäär, finantsvabadus, meelerahufond, haridus, reisimine, ettevõtlus. Kõik need tegevused nõuavad aega, mille lapse kasvatamine noorelt ära võtab.

Lapse saamine ja kasvatamine muudab noore inimese elukorraldust ja sellega kaasneb hulk paratamatuid nüansse, nagu raseduse raskus, sünnituse valu ja lapse kasvatamise psühholoogiline koorem. Kõiki keskkonnast tulenevaid väljakutseid saavad riik ja kohalik omavalitsus lihtsustada. Kui peredele suunatud teenuste komplekti arendada mitmekesisemaks, kättesaadavamaks, kiiremaks, kvaliteetsemaks, mugavamaks ja sõbralikumaks, annab see noorele rohkem aega ja vabadust lapse kõrvalt tegeleda ka oma teiste unistuste tagaajamisega.

Kui näiteks lasteaed suudaks tegeleda ka kergelt tõbiste lastega, annaks see lapse esimese kahe lasteaia-aasta jooksul lapsevanemale juurde kuni 50% aega oma töö- ja õpingualaste ambitsioonide elluviimiseks. Kui lasteaed saadab nohuse lapse koju, saadab ta koju ka lapsevanema. Nohune laps vajab täit tähelepanu, seega ei saa sel ajal teha tööd või õppida.

Pakun, et Eestis on vähemalt 10 000 lapsevanemat pidevalt nohuse lapsega kodus ehk töölt eemal, mis on ca 1,5% kogu tööga hõivatud elanikkonnast ja tekitab enamikule neist arvatavasti päris palju stressi. See on inimressursi raiskamine ja kajastub Eesti SKTs.