Inge Laas: kitsa matemaatikaga viie rikkaima riigi hulka ei jõua

Valides kitsa või laia matemaatika kasuks, hakkab lumepall veerema: ühtedele terendavad laiemad võimalused järgmises haridusetapis, teised on aga oma valikud juba 16aastaselt lukku keeranud. Valides vähem matemaatikat ja astudes kergema vastupanu teed, saame tulemuseks, et iga aastaga väheneb noorte arv, kes alustavad üli- või rakenduskoolis inseneeria õpinguid. Ettevõtjad kurdavad, et kvalifitseeritud tööjõudu napib ja haridusasutustelt nõutakse, et nad vastavaid erialasid rohkem õpetaksid, et kasvavat inseneripuudust leevendada.

Seega oleme täna olukorras, kus järjest vähem on ettevõtetel võimalus kaasata tööturule sisenevate noorte hulgast neid, kellega koos viia ettevõte uuele tasemele. Kolm aastat turul olnud rakendusuuringute programm tõestab, et ettevõtjad suudavad koostöös kaasata teadlasi ning luua uusi tehnoloogiaid ja katsetada, andes arengule võimalus. Kuid karjuv puudus on teadlaste kõrval inseneridest, kes aitavad uuritu ellu viia ning tööle rakendada.

Seega julgen väita, et kitsa või laia matemaatika valik on üks triger ja sellele tuleb pöörata tähelepanu. Tegelikult ei tohiks üldse olla laia või kitsa matemaatika valikut, kitsa matemaatika valik tohiks tulla vaid “Rajaleidja” soovitusel, kus otsuse teevad vastava eriala spetsialistid ning kitsas matemaatika peab olema põhjendatud.

Me räägime suhkrumaksust, aga me ei räägi sellest, et meie noored on suundunud nutimaailma, kus iga vaadatud TikToki või YouTube'i klipp soovitab järgmist doosiklippi, mängude eesmärk on mängutootjatele skinnide ja levelite eest raha maksta või reklaamirahaga uusi virtuaalmaailma mänge luua ja seda meie noorte tähelepanu arvel.

Õpetajad kurdavad, et lapsed enam ei suhtle vahetunnis, vaid ollakse ninapidi telefonis. Kadunud on loovad ja suhtlust arendavad mängud füüsilises maailmas. Spordi kõrval tuleks toetada algklassides ja põhikoolis robootikat, malet, loovust, ettevõtlikkust, tehnoloogia- jne huviringe või õigemini, need peaksid olema kõigile lastele kättesaadavad või osa kohustuslikust haridusprogrammist.

Me vajame tööturule saabuvate noorte julgust ja ideid ning võimekust näha asju teistmoodi. Kuid kui me võtame gümnaasiumis neilt võimaluse tulevikus ettevõtete arengus kaasa rääkida, siis sellega võtame enda õhkõrna võimaluse sellest lõksust välja rabeleda. Viie rikkama riigi ridadesse kuulumine jääbki kaugeks unistuseks. Haridussüsteem võiks pakkuda laiemaid valikuvõimalusi ja toetada õpilaste individuaalset arengut, võimaldades neil valida vastavalt oma huvidele ja tugevustele.

Kokkuvõttes on oluline, et ettevõtted ja haridussüsteem töötaksid käsikäes ning OSKA uuringute soovitusi võetakse uute haridusprogrammide loomisel arvesse. Tasuta haridus peaks olema kättesaadav vaid nendel erialadel, kus on karjuv vajadus, ja ülejäänud, näiteks lilleseade ja aiakujundus, võiksid olla täiendõppena ja tasulised.

Me peame looma keskkonna, mis soodustab innovatsiooni ja toetab töötajate arengut, tagades majanduse jätkusuutliku kasvu. Ja siis me olemegi märkamatult jõudnud viie rikkaima riigi hulka.