Eveliis Padar: kas alistame hirmu või kustutame tuled

Eestlane on skeptik. Mitte ilmtingimata seepärast, et elu oleks teda vintsutanud rohkem kui teisi rahvaid, vaid harjumusest. Me ei usu suuri sõnu ega roosilisi lubadusi. Kui keegi pakub helget tulevikku, lükkame käe taskusse, veendumaks, et rahakott on alles.

Sama lugu on tuumaenergiaga. Esmapilgul tundub see liiga hea, et olla tõsi – odav ja puhas elekter, energiajulgeolek, iseseisvus Venemaa gaasist ning vabanemine tuule ja päikese kapriisidest. Kuid eestlase skeptilisus sunnib kohe küsima: "Aga Tšornobõl? Fukushima? Kuhu tuumajäätmed lähevad?"

Siinkohal tuleb teha vahet pragmaatika ja psühholoogia vahel. Pragmaatiliselt on tuumaenergia ainus mõistlik valik. Energiajulgeolek, stabiilsus ja juhitavus – see on vundament, millele rajada töökindel majandus. Mängime taastuvenergia peale? Suurepärane! Aga mida teeme, kui tuul ei puhu ja päike ei paista? Kas istume pimedas või käivitame uuesti saastava fossiilmasinavärgi?

Tuumaenergia ei ole pelgalt lahendus energiajulgeolekule ja kliimaeesmärkidele – see on vundament, millele toetub kogu Eesti majanduse ja ühiskonna tulevik - kas konkureerida rahvusvahelisel tasandil või lihtsalt võidelda ellujäämise nimel. Stabiilne ja taskukohane energia on eeltingimus tööstuse arengule, uute töökohtade loomisele ning ettevõtluse kasvule.

Mõistagi ei ole tuumajaam asi iseeneses, vaid vahend tagamaks, et Eesti jääks tugevaks ja iseseisvaks majanduseks, kus inimeste elukvaliteet ei sõltu elektrihinna hüppelistest kõikumistest ega sellest, kas tuul puhub või päike paistab.

Riik, mis suudab pakkuda oma kodanikele kindlustunnet, et nende töökohad, ettevõtted ja kodud ei ole haavatavad energiapuuduse või -kriiside suhtes, on riik, millel on ka tulevik. Pikemas perspektiivis ei ole küsimus ainult tehnoloogilises valikus, vaid kogu meie heaoluriigi püsimises.

Selles valguses väärib valitsus kiitust, et tuumajaama planeering on liikumas edasi. Võiks loota, et tegemist ei ole pelgalt mõtteharjutusega, vaid tegeliku plaaniga, mis ka realiseerub. Teiste riikide kogemus näitab, et avalikkuse kaasamine on võtmetähtsusega – energiapoliitika ei saa sündida tagatoas, ilma et inimesed teaksid, mis toimub ja miks.

Ent tuumaenergeetika ei ole valdkond, kus võiks lubada teadmatust või vaidlusi, mis põhinevad rohkem emotsioonidel kui faktidel. Avalikkusele tuleb rääkida mitte ainult sellest, et midagi tehakse, vaid ka miks ja kuidas.

Lõppude lõpuks ei ole küsimus isegi niivõrd tehnoloogias, vaid selles, millisesse klubisse Eesti kuuluda tahab. Kui Eesti tahab olla tehnoloogiliselt ja majanduslikult edukas ning arenev riik, ei saa me jääda paigale, kus otsustusvõimetus ja lõputu kahtlemine määravad meie tuleviku.

Tuumaenergia küsimus on peegel, mis näitab, kas Eesti suudab teha suuri ja mõistlikke otsuseid või jutustab ja kõhkleb edasi – kuni tuled kustuvad.