Ardo Reinsalu tehisarujutud | AI suur puudus: teda ei saa vangi panna

Tehisaru revolutsiooni alguses tundus, et esimesena kaovad ärid, kus noorte analüütikute armeed kammisid internetti ja koostasid kallite tunnihindade eest mahukaid aruandeid. Kui iga tehisaru suudab teha sama mõne minutiga, siis on pidu läbi.

Tundub loogiline? Paraku on reaalsus, nagu ikka, proosalisem.

Olen seda ise kogenud. Ükskõik kui põhjalik majasisene analüüs ka poleks, juhtkonnale sellest tihti ei piisa. Mitte sisu pärast. Puudu on väline “kummitempel” – keegi kolmas, kes kinnitaks, et meie tõlgendus on korrektne, ja paneks alla oma nime.

Siin tulebki mängu auditoorfirmade niinimetatud suur nelik ehk Deloitte, PricewaterhouseCoopers (PwC), Ernst & Young ja KPMG. Ehkki need globaalsed hiiud seisavad silmitsi oma ajaloo suurima muutusega, ei pruugi tehisaru neid hävitada. Palju tõenäolisem on, et nad muutuvad millekski uueks ja potentsiaalselt veelgi olulisemaks.

Aastakümneid on konsultatsioonifirmad, advokaadibürood ja audiitorid tegutsenud hierarhilise püramiidimudeli alusel. Püramiidi laia põhja moodustas suur hulk värskeid ülikoolilõpetajaid, kes tegid ära enamuse mustast tööst. Nad kontrollisid Exceli tabeleid, vormistasid PowerPointi esitlusi ning lugesid läbi tuhandeid lehekülgi aruandeid ja lepinguid. Nende tundide eest esitati kliendile kopsakaid arveid.

Tehisaru on sellele mudelile visanud kinda. Kui nooremanalüütikul kulus varem andmete töötlemiseks 100 tundi – mille eest küsiti kliendilt tuhandeid eurosid –, siis nüüd teeb AI-kolleeg ära sama töö kohvipausi ajal.