Majandusnobelist: jalgpalli MM rikub äärmuslaste ilusa loo ära

Kui Saksamaa jalgpallur Deniz Undav lõi mängu lõpus kaks väravat, kindlustades oma meeskonnale 2:1 võidu Elevandiluuranniku üle, olnuks raske leida Saksa fänne, kes poleks pidanud teda rahvuskangelaseks. Väheseid huvitas, et kurdi jeziididest vanemate Türgi-Süüria päritolu poeg ei näinud välja klassikalise sakslasena. Ta tõi Saksamaale vaimustava võidu ning ilmestas taas, miks maailma populaarseimal pallimängul on rohkem vaatajaid kui ühelgi teisel spordialal.

Undav on ühtlasi lihast ja luust vastulause nii äärmusparempoolsete kui ka äärmusvasakpoolsete kinnisideedele. Tema ja ülejäänud Saksamaa koondis tõestavad, et väga erineva päritolu ja välimusega inimesed võivad sulanduda ühisesse ettevõtmisse, millest saab kogu ühiskonna uhkuse allikas. Nad näitavad, et oma kodumaa armastamine (mida vasakpoolsetes ringkondades sageli naeruvääristatakse või peetakse moest läinuks) ning uute tulijate tervitamine (mida äärmusparempoolsed põlgavad) ei ole omavahel vastuolus.

See õppetund ei piirne kaugeltki Saksamaa koondisega. Jalgpalli maailmameistrivõistlused toovad miljardite vaatajate ette etniliselt mitmekesiseid koondisi. Igal tõsisel tiitlipretendendil on mängijaid, kelle perekond on riiki saabunud alles ühe või kahe põlvkonna eest, ning peaaegu kõik need meeskonnad kutsuvad esile siira ja rõõmsa isamaalisuse puhangu.

Just mitmekesisuse ja rahvusliku uhkuse kooslus on see, mida poliitilised äärmused peavad võimatuks. Suures osas tööstusriikidest on peavoolupoliitika hakanud keerlema hirmude ümber, mis on seotud kultuuriliselt ja etniliselt erinevate inimeste saabumise ning väidetava ühiskondliku lõhega, mida sisseränne kaasa toob. Mõtted, mis veel hiljuti kuulusid interneti kõige süngematesse nurkadesse – näiteks „suure asendamise“ teooria ja üleskutsed „remigratsioonile“ –, on nüüdseks jõudnud avalikesse aruteludesse.